Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Antoniuse õhtused imed

Heidi Vihma 08. aprill 2011, 00:00

Tartu alma mater'i peaukse vastas avas paar aastat tagasi uksed restoran Antonius. Alguses olid uksed lahti ainult nädalalõputi, nüüd igal õhtul. Väga uhke - Taaralinnal on oma õhturestoran.

Praegu on turiste vähe ja oma linna rahvast Antonius vist ei huvita, igatahes oli kevadisel laupäevaõhtul peale meie restoranis vaid üks laudkond. Põhjus, miks ma arvan, et tartlasi see koht ei huvita, on sealsed hinnad - odavaim praad maksab 15 eurot, vanas rahas 230 krooni.

Ja seda on isegi mulle, palju näinud restoranikriitikule, kelle arved lehetoimetus kinni maksab, väheke liiast. Karastunud pealinlastele, kes nüüd Tallinna tippkohtadega kiiret võrdlust teevad: tegemist on siiski Tartu vaimu, vaeste üliõpilaste ja riigipalgaliste õppejõudude kodulinnaga.

Õhturestoran asub keldris, kuid pikkadele suveõhtutele mõeldes on katusesse kena kuppelaken ehitatud. Kiviseid keldriseinu drapeerivad tuttidega sametkardinad, puhvetil hiilgab hõbe, kandelaabrites säravad küünlad. Kelneril on meie jaoks aega. Küllap ka kokal, sest teine laudkond asutab ennast juba minema ja rohkem külastajaid sellel õhtul ei tule.

Eelroogadeks valisime pardi-carpaccio ja läätse-köögiviljasupi. Carpaccio lisandiks oli vaarikakaste, rukolasalat ja Parmesani laastud, supil feta ja mandlid.

Õhukesed pardilihaviilud oleksid võinud koos vaarikakastmega isegi päris tore roog olla, aga rukola, mis kogu pardi enda alla peitis, oli tükeldamata ja pikkade salatiribade viisakas suhutoimetamine võttis kogu mu tähelepanu. Spagettidena kahvli ümber keerata neid ribakesi ei saanud, lõigatult kahvli otsa enam ei jäänud, olid kõhnakesed - igavene häda oli nende õrnade lehekestega, millel polnud varsi ära rebida raatsitud. Nii et vaarikakastme ja pardi vahekord jäi tähelepanuta.

Küll aga üllatas mind praetud Peipsi koha redise-sidrunikaste. Kastme maitse oli tugevalt magushapu, värv redisepunane. Sellise kombinatsiooni kasutamine leebe kala juures on omamoodi julgustükk. Imestasin, imetlesin, aga siiski jäi kalale solisti ja kastmele saatepartii roll, nii et kõik oli paigas ja koka fantaasiarikas katsetus vääris kiitust.

Teisel pearoal, röstitud pardirinnafileel, võttis kaste solisti rolli endale. Seekord oli tegemist paksu ja tugeva kirsikastmega, mida toetasid ahjupuuviljad, nii et vaatamata neutraalsele kartuligratäänile maitses kõik kokku pigem kompoti kui praena. Pealegi oli ilus pardiliha pisut liiga kaua kuuma saanud ja oma mahlaka lihalikkuse kaotanud.

Vaatamata osalisele tasakaalustamatusele jäid kolm kastet - pardi-carpaccio vaarikakaste, koha redise-sidrunikaste ja sooja pardiliha kirsikaste - oma julges originaalsuses meelde ikka positiivselt.

Kuid Antoniusel oli veel üllatusi varuks: tõstsin just salvräti suule, et kastmesed huuled enne veinirüüpamist puhtaks tupsutada, kui - oo õudust! - läbi lumivalge salvräti sattus huultele hoopiski näpp. Tõesti-tõesti, õhtusöögirestorani salvrätid on auklikud. Minu omal oli üks suur auk, lauakaaslase rätil aga palju väikseid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:13
Otsi:

Ava täpsem otsing