Keskkonnakriis inimestes endis

Dokumentaalfilmi "Inimese mõõt" vaatama asudes sain suure üllatuse osaliseks. Peale huvitava teemapüstituse ja lahenduse on tegu väga hästi tehtud filmiga ning esmapilgul ei suuda uskudagi, et see on kodumaistelt tegijatelt.

Režissöör Marianne Kõrveri ja stsenarist Kaie Kotovi koostöös sündinud "Inimese mõõt" tõstatab küsimusi moodsa ühiskonna, kollektiivse vastutuse, tarbimise, piirkondade hävimise ning palju muu teemal.

Kuid seda pole tehtud näpuga näitavas vormis, vaid maailma erinevais ühiskondades ja keskkondades elavate inimeste argise elu ja mõtiskluste kaudu keskkonna, selle toimimise, inimeste laastava tegevuse ja harjumuste ning sellest tulenevalt tekkinud kriisi kohta, mis on nii keskkondlik kui inimestekeskne.

Pildikesi maailmast. Vaatajale näidatakse kauneid kaadreid kuue portreteeritava elukeskkonnast. Siinkohal kiidusõnad operaatorile. Pildikesi näeb Manhattani tuledesäras tänavatelt ja Türgis Tigrise jõe kaldal asuvast iidsest Hasankeyfist, mille ajalugu ulatub linnakultuuri algusaega, vanasse uhkesse Mesopotaamiasse.

Sõna antakse ka Kambodža südames paikneva Tonlé Sapi järve kaluriküla inimestele ja ühele Lõuna-Saksamaal Freiburgis asuva ultramoodsa ökolinnaosa Vaubani elanikule.

Skaala ühes otsas asuvad stressis, pidevalt tarbimisele kutsuv ja üle töötav ühiskond oma kiiresti purunevate ja raskesti püütavate unelmatega, Kambodža kaluriküla oma loodusressursside ja kalavarude hävimise mure ja seeläbi inimeste toimetulekuprobleemidega ning peatselt ehk energiatootmise huvides hukule määratud kultuurihäll Türgis.

Teises otsas on aga modernne ja teistmoodi mõtlev ökolinnak Lõuna-Saksamaal, mis võiks olla inimkonna tulevik oma rohke roheluse, autovaba linnasüdame, päiksepaneelide ja lihtsalt teistsuguste harjumustega.

Kuigi need neli piirkonda võivad tunduda kauged ja Eesti inimestesse mittepuutuvad, toob film kenasti välja mõtte, et tegelikult mõjutavad kõigi pisimadki teod kõigi elu.

Millisel viisil edasi minna nii, et see meie väike planeet suudaks inimkonda oma suurenevate nõudmistega edasi teenida, jääb kinokülastaja otsustada.

Kriitiline analüüs. Filmi mõtet sobib kokku võtma New Yorgis töötava India päritolu advokaadi Karam Dahiya mõte: "Buddha on öelnud - ära usu traditsioonidesse lihtsalt sellepärast, et neid on antud edasi põlvest põlve. Ära usu seda, millega oled end sidunud harjumusest. Ära nõustu vaid seepärast, et nii on kirjutatud ja vanemad on nii öelnud. Analüüsi. Kui sellest saad kasu sina või teised, siis ela selle järgi."