Mis imeloom on kõrge lisandväärtusega ettevõtlus?

Kõrge lisandväärtusega töötlev tööstus, mille tooteid on lihtne eksportida, on eelduslikult riigi ja ühiskonna majandusliku edu aluseks. Kuid mis imeloom see kõrge lisandväärtus on? Milles see seisneb ja kuidas seda luua? Üks Postimehe juhtkiri (20.11.10) kritiseeris EASi alustavatele ettevõtetele jagatud starditoetusi, kuna mitmed toetusesaajad olid ilusalongid ja kohvikud. Samas tuleb ju möönda, et masu tingimustes oli mõistlik toetada ka siseriiklikku ettevõtlust, mitte üksnes ekspordipotentsiaaliga firmasid, sest töökohtade säilitamine ja uute loomine on majanduslanguse tingimustes stabiilsuse tagamiseks niisama tähtsad.

Minu koostöökogemus EASi ja Arengufondiga kinnitab arusaama, et eelkõige investeerivad nad eksporditurgudele suunatud või ekspordivõimelistele ettevõtetesse. See tähendab, et kui toetust või investeeringut taotlev ettevõtja suudab ametnikule tõestada, et tema toodang või teenus on ekspordivõimeline, siis saab ta ka üldjuhul toetust. Minu hinnangul ei ole aga küsimus niivõrd selles, kas üks või teine ettevõtja suudab riigile tõestada oma toodangu või teenuse ekspordivõimekust, vaid selles, kuidas hinnata toote või teenuse ekspordivõimekust ja kuidas tagada stabiilne ekspordivõimekus. Ehk ikkagi - mis asi on kõrge lisandväärtusega toode või teenus ja kuidas seda hinnata? Masu ajal ei kannatanud nn kõrge lisandväärtusega toodete-teenuste osutajad. Sellistel spetsialistidel ja ettevõtetel oli pigem rohkem tööd, kuna ostja hakkas üha enam tähelepanu pöörama toote-teenuse kvaliteedile. Tunduvalt kallim on osta sama asja mitu korda kui osta üks kord natuke kallimalt kvaliteetne asi. Lihtne tõde, mis muutub seda olulisemaks, mida piiratumad on vahendid.

Sellega seostub küsimus riiklike prioriteetide seadmisest majanduse ja ettevõtluse toetamisel. Riiklik prioriteet ettevõtluses on seni olnud võimalikult madal ettevõtluse maksustamine ning vähegi kasumlike ja ekspordivõimekate ettevõtjate toetamine. Teiseks kohalikust toorainest võimalikult madala hinnaga energia tootmine ja varustuskindluse tagamine. Põhimõtteliselt on need täiesti mõistlikud prioriteedid, kõigile arusaadavad ja madala riskiga meetodid ettevõtluse toetamisel. Nii sekkub riik minimaalselt erasektori tegevusse ja jääb üle loota, et madalalt maksustatud ettevõtluskeskkond tekitab häid äriideid, mida on võimalik ka eksportida, et nii rahvuslikku rikkust suurendada. Seades ettevõtlustoetuse jagamisel ainsaks sisuliseks kriteeriumiks idee või tervikliku ettevõtte ekspordivõimekuse, mida mõõdetakse igal üksikul juhul eraldi ja, nagu inimese loodud süsteemides ikka, äärmiselt subjektiivselt, jätab riik tegeliku valiku tegemata. Ta loodab, et tark ettevõtja loob madalalt maksustatud ettevõtluskeskkonnas ise uue Nokia või Skype'i. Seda oleme oodanud juba aastaid, Arengufond on publitseerinud hulgaliselt värvilisi Powerpointi slaide ja korraldanud kõikvõimalikke foorumeid ja mõttetalguid. Suur Idee, mis teeks meid kõiki päevapealt rikkaks ja õnnelikuks, on aga seni leidmata. See meenutab tegelikult pigem vene muinasjuttu lollikesest Ivanist, kes püüab ühel heal päeval kuldkalakese. Igatahes ei meenuta see aga läbimõeldud ja eesmärgipärast riiklikku majandus- ja innovatsioonipoliitikat. Eesmärk omaette ei peaks ju olema madal maks või mille iganes eksport.

Innovatiivne ja konkurentsivõimeline tehnoloogia sünnib, kui riik seab ettevõtlustoetuste jagamisele sisulisi kriteeriume. Üheks selliseks kriteeriumiks võiks praeguseid trende arvestades olla keskkonnasäästlike ja ressursimahukust vähendavate tehnoloogiate kasutuselevõtu ja arendamise toetamine. Teisest küljest tähendaks see, et riik hakkab tõsiselt maksustama CO2-rikast ja saastavat majandamist. Uute ja innovatiivsete tehnoloogiate loojatel tekiks võimalus oma tooteid turustada. Juhul kui Eesti jätkab senisel kursil, kuna meil läheb ju hästi ja seni tehtud valikud on õiged, siis kaotame võimaluse, et tekiks kodumaised innovatiivsed tooted ja ettevõtted. Ühest küljest on see riigile risk valida mõned valdkonnad, millele panustada, makse kehtestades ja keskkonnasäästlikke tooteid toetades, kuid sellest saab ka sündida innovatsioon ja kõrge lisandväärtusega ettevõtlus. Juhul kui riik ei võta seisukohta, et mis valdkonnad on prioriteetsed, saabki vaid loota, et Hea Idee tekib juhuslikult.

Kuid kui riik võtaks siiski riski ja valiks välja prioriteetse valdkonna, mida toetada, ning vastukaaluks maksustaks tõsiselt raiskavat majandamis- ja eluviisi, sünniks minu arvates sellest suure tõenäosusega innovatsioon ja uue majanduskasvu alus.