Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Manon avas oma mitmepalgelise olemuse
Prévost' romaani "Manon Lescaut" järgi valminud Jules Massenet' ballett "Manon", mis eelmisel nädalal ka Eesti balletilavastuste nimekirja kanti, pakub huvitavaid pildikesi erinevatest maailmadest.
Suureks puhutud asjade puhul hakkab ikka häirekell tööle. Nii juhtus ka "Manoni" puhul, sest kiidulaulu balletile, mida kordagi varem Eesti lavalaudadel nii suure hulga kodumaiste baleriinide esituses nähtud pole, kõlas rohkelt.
Jah, "Manon" on hea ja suur ballett, aga see ei pruugi igal pool teostatuna ikkagi nii välja kukkuda, nagu etteruttavalt arvati.
On see äkki hoopis kaval turundusnipp keskpärasele asjale või mingi kitsa ringkonna arvamus, mis laia publiku ootustega ühtida ei pruugi? Või ehk tõesti midagi nii head, mida siinmail pole nähtud ega tantsitud, sest taustajõud, kes lavastuse kokkupanemise taga seisavad, on üsna nimekad ja auväärsed?
Igatahes lõpetas häirekell etenduse ajal helisemise. Igas aspektis väga eriilmelises lavastuses oli küllaga üllatusmomente. Lavastaja, tantsijate, kunstniku ja muusikute töö sulas ühte, pakkus nauditava elamuse ning oma psühholoogiliselt mitmekihilise sisuga ka etenduse järel mõtteainet.
Lugu, mida jutustatakse, jätab igale vaatajale oma tõlgendamisvõimaluse. Manon, esmapilgul süütu tütarlaps, armub Des Grieux'sse, ent mõjutatuna oma vennast pakub oma kehavõlusid kulla ja karra eest ka teisele meesterahvale. On see rikkuseiha, mis teda selleks ajendab, piiride ületamist nautiv natuur või äkki on ta hoopis süütu ohver? Vastus jääb vaatajate teha.
Pinevat sisu toetas hea teostus. Koreograaf Kenneth MacMillani ja kunstnik Mia Stensgaardi nägemuse ja kõigi teiste osapoolte ühistööna lavaküpseks vormitud ballett pakub lineaarse jadana pildikesi erinevatest maailmadest, mis ei lase hetkekski unelema jääda. Algselt mahedates toonides Pariisi kõrtsielu, siis pillerkaaritav ja värvikirev peomelu ning lõpus peategelase vaevatud ja kurb lõpp kesk soist maad.
Kirkalt jäi meelde ka Eve Mutso esitus. See oli tundeline ja siiras - üks korralik rolliteostus, mida erinevalt draamalavastustest pole mina balletilaval väga tihti nägema juhtunud.