Sušist rännumehed ja salatid toidukarusellil

Tallinn on jõudnud maailmalinnade hulka - lõpuks ometi on ka meil oma sušikarusell, õieti küll suširong: istud lauda ja mööda hakkavad sõitma imeliselt värsked hõrgutised.

Nagu päris rongil on ka suširongil esimene klass ja teine klass. Teises klassis on kõvad baaripukid, esimeses pehmed sohvad, kuid sušideni ulatub mõlemast. Rongil ehk lindina liikuval baariletil sõidavad värvilised kausikesed sušide, makide, porgandi- ja merikapsasalatiga, sekka ka üks Fanta ja üks Coca-Cola. Supid ja magusroad ringi ei sõida, neid tuleb tellida ettekandjalt.

Seni kui kokk Suimono suppi tegi, õppisime meie menüüd lugema. Et eri värvi kausikeste hind on erinev, selle saime kohe selgeks. Aga kui väga me ka ei üritanud aru saada, mis kausikeste sees on, ei saanud me sellega hakkama.

Jah, menüü oli olemas ja iga suupistekese kohta isegi pilt ja värvitriip hinnaklassi näitamiseks, aga nii väikseid ja kehva kvaliteediga toidupilte pole ma veel näinud. Isegi odavkataloogide säästufotod mõjuvad nende kõrval kvaliteetsete postritena.

Seega polnud pildi järgi võimalik aru saada, mis toode järgmises rohelises (või punases, kollases, sinises, roosas) kausikeses meie ette jõuab. Ka sellest polnud kasu, et pildi all kõik koostisosad kirjas olid (väga täpselt seejuures, riisi ega norit polnud kusagil unustatud), sest kiri oli imepisike ja me ei näinud seda lugeda. Mis on mis, seda oskas ära arvata ainult ettekandja.

Lõpuks lõime käega - ükskõik mida sööd. Paar sušit kippus ära lagunema, ühel oli hiidkrevett nii õhukeseks lõigatud, nagu oleks ainult krevetinahk riisile laotatud.

Oskamatuse või millegi muu tõttu oli mul makidega raske toime tulla: need olid üheks ampsuks suured, aga kaks korda hammustada ei saanud, sest norileht oli vintske. Kõige parem oli tavaline lõhesuši - riis all, lõhetükk peal.

Kokk oli millalgi tükk tööd ette ära teinud ja tagaruumi kadunud. Rongil sõitvaid suupisteid jätkus ja midagi uut selle tunni jooksul, mis meie seal veetsime, juurde ei tulnud. Oleksin tahtnud teada, kas äsja tehtud maki maitseb samamoodi kui tund aega ringi sõitnud rännumees, aga polnud juhust.

Ega suširongi vagunisaatjal erilist mänguruumi pole, kuid armas ettekandja tegi kõik, mis suutis, et meil võimalikult mõnus olla oleks: vabandas ainsa sušiga sobiva majaveini lõppemise pärast (jälle see klaasiveini valik!), vahetas sooja vahuveini külma vastu, avas makide ja sušide sisu saladusi ning juhatas meid lõpuks vokiroogade leti juurde, kui mu mehine lauakaaslane midagi riisist tõhusamat soovis. Jääb üle vaid imestada, miks ükski eliitrestoran teda veel endale meelitanud pole.

Rongiga jagab ruumi lihtne iseteeninduslik söögikoht Gnomo, kus peale valmisroogade taldrikule tõstmise ka vokiroogasid tehakse.

Sealihavokk nuudlitega täitis kõhtu, üllatuslik oli vaid kuivatatud till, millega roog üle puistatud oli. Samast letist lootsime lisa ka rongi suhteliselt kesisele magustoiduvalikule, kuid besee-vaarikarulli vaarikamälestus osutus maitseelamuse jaoks liialt põgusaks.