Arenev Gruusia - edulugu või hulk probleeme?

"Peseme ta puhtaks!" "Peseme!" "Aga sarved? Viilime ära!" "Viilime!" Just see stseen filmist Nukitsamees, kus valgetes riietes lapsed seisavad ringis ümber kriimu näo ja sarvedega Nukitsamehe ning arutavad, kuidas teda kasida ja päris lapseks teha, iseloomustab ilmekalt pärast Rooside revolutsiooni 2003. aastal kujunenud lääneriikide ja Gruusia vahelisi suhteid. Sama suure hurraaga alustas Lääs Gruusiast oma pere väärilise liikme kasvatamist.

Esmalt läks kõik kenasti. Kuid peagi selgus, et poisike on võõra verega, tulihingeline ja käitub vahel oma kasvatajate meelehärmiks arusaamatult. Päriselus sattus Gruusia sõtta Venemaaga. Maailma arvamused lähevad siiani lahku küsimuses, kes konflikti alustas.

Jah, Gruusias on probleeme, millest ei ole tavaks rääkida. Äripäeva arvates peab Eestis Gruusia eduloo kõrval rääkima ausalt ka sealsetest probleemidest. Mitte mingil juhul ei taha me Gruusiat maha kanda, kaugel sellest. Sest kui me väikevenna kõndima õpetamisega juba algust tegime, oleks vastutustundetu tema esimeste komistamiste järel käega lüüa. Nukitsamehelegi anti kohanemisaega ja tema sarved kadusid iseenesest. Gruusiale tuleb arenguks lihtsal aega anda. On ju selge, et hoopis teistsuguse kultuuriruumiga riiki ei kasvata ümber 7-8 aastaga. Ja vahel tuleb osata leppida ka paratamatusega, et kõike oma käe järgi muuta polegi võimalik.

Filmis kaotabki osa lastest Nukitsamehe inimeseks kasvatamise võimalikkusesse usu. "Ta ei olegi laps!" ütlevad nad. Praegu on veel kindlasti vara otsustada, kas Gruusia on suuteline arenema Lääne mõistes demokraatlikuks riigiks. Nendel riikidel, kes selles kahtlevad või teema maha vaikida soovivad, on mängus oma huvid, näiteks sõltuvus Venemaa energiast või soov müüa sõjatehnikat.

Venemaa jälgib Lääne tegemisi aga nagu ladva otsas istuv must kaaren Nukitsamehe tsiviliseerimist, olles Läänele selgeks teinud, et Gruusiaga suhtlemine käib Venemaaga suhete arvelt. WikiLeaksi dokumentidest selgub, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia on pidevalt püüdnud pehmendada ELi reaktsioone Vene-Gruusia konfliktile. Grusiinidel on ELi institutsioonides raske jutule pääseda - nende probleemide ülesvõtmine on tabu.

Kas Eesti usub Gruusiasse? Kas me hoog Gruusia ülesehitamises on vaibumas? Tänases Äripäeva luubiloos räägivad me ettevõtjad, et tunnetavad äri ajamisel Gruusias poliitilise toe kadumist. Miks? Miks pole Eesti president käinud pärast sõda kordagi Gruusias, kui enne sõda toimus presidendivisiite koguni viiel korral? Kas ei ole Gruusia meie avaliku ruumi diskussioonides unustuste hõlma vajumas?

Eesti ettevõtjate huvi Gruusia vastu on endiselt suur. Meie saatkonnast Thbilisis küsitakse turule sisenemise jaoks infot iga nädal. Aga vähesed jõuavad lõpuks otsuseni sinna ka investeering teha või pagevad sealt esimeste takistuste tekkimisel. Sest erinevalt poliitikutest vastutavad ettevõtjad Gruusias toimuvas isikliku rahakotiga.

Gruusias võiks hulga rohkem olla tõsiste plaanidega Eesti ettevõtjaid, kes teineteisele ja ka uutele huvitatutele nõu ja usaldusväärseid kontakte saaksid jagada ning oma võrgustiku tugevuse kaudu ka selles riigis asju muuta. Kuid neid ei teki juurde, kui valitsus neid püsivalt ei toeta ja Eestis ei räägita Gruusia eduloo kõrval ka ausalt sealsetest probleemidest.

Autor: ÄP