Usk Kaukaasia Eestisse vangub

Huvi Gruusia vastu on eestlastel suur, aga vastu on seal pidanud ja juurde tulnud vaid vähesed. Enamik praegu Gruusias tegutsevaid Eesti ettevõtjaid olid seal juba enne 2008. aasta augustis puhkenud sõda või saabusid vahetult pärast. Viimase aasta jooksul on Gruusiasse läinud vaid üks Eesti ettevõte - liha- ja piimatootja Maag Grupp.

Eesti saatkonda Gruusias tuleb päringuid sealsete ärivõimaluste kohta igal nädalal, aga enamasti kuulatakse vaid maad. Aktiivselt tegutsejaid on saatkonna andmeil mõniteist. Osa neist viibib koha peal nii sageli, et võib Gruusiat nimetada oma teiseks koduks, teised on oma ärid külmutanud.

Ehitusettevõtja Jaanus Rätsep sattus Gruusiasse kolm aastat tagasi, kui tema ja paarimehe Peeter Esko ettevõte Koger & Partneritele Eesti suursaatkonna ehitamisel allhanget tegi. Pärast otsustati Gruusia ärivõimaluste osas ringi vaadata. Rätsep ja Esko on nõustanud näiteks Gruusia kuue suurima linna kanalisatsiooniprojektide koostamist ning loodavad vähemalt osa neist ka ise ehitada.

Grusiinide huvi võib kiiresti kaduda. Kui Rätsepaga Thbilisis autoga ringi sõidame, kiidab ta linnapildi paranemist ja seda, et pärast majanduslangust on taas näha tornkraanasid töötamas. Grusiinide viisist äri ajada ei paista ta aga vaimustuses olevat. "Ma mõtleksin ikka väga korralikult enne, kui siia tuleksin," ütleb ta.

Kuigi grusiinidest on alati räägitud kui väga külalislahkest rahvast, ütleb Rätsep, et lahked on nad vaid sinuga esimest korda kohtudes. "Arvatakse, et oled üks lääne-eurooplane, kellel on raha, tutvusi ja kelle kaudu võib rikkaks saada. Kui aga saadakse aru, et sa ainult kompad maad, siis kaob huvi kiiresti."

Grusiinist ärimees on küllaltki kannatamatu - tehing peab kohe andma 100% kasu, et tunduks atraktiivne. "Ma olen öelnud, et teeme äriplaani: ühel aastal oled miinuses, teisel jõuad nulli ja siis tuleb väike kasum. Seepeale vastavad nad: "Aga ma ei tea, milline elu aasta pärast on.""

Rätsep räägib ka teemast, millest kuulen hiljem teistegi Eesti ja Skandinaavia ärimeeste käest - hirmust maksuameti ees. Küsimus pole mitte soovimatuses makse maksta, vaid kartuses midagi valesti deklareerida. See võib aga nii juhtuda, kuna reeglid raamatupidajate jaoks muutuvat sageli.

Maksuameti muskel on Gruusias tugev. Ettevõte võidakse mõneks nädalaks kinni panna, kui amet seda auditeerima tuleb, vigade eest võib oodata trahv ning üle 25 000 lari ehk 10 500eurone maksuvõlg on juba kriminaalkorras karistatav.

Keeruline maksuseadus. Eesti saatkonna majandusnõunik Risto Roos ütleb, et sel aastal jõustus Gruusias uus maksuseadus, mis oli nii keeruline, et seadusega koos loodi ka ombudsmani ametikoht. Tema ülesanne on vahendada riigile ärimeeste probleeme mitte ainult maksuküsimustes.

"Ma ei kujuta ette, kui palju võib sellel inimesel tööd olla, sest kuigi eestlasi on siin vaid käputäis, oleme neist juba kolmega ombudsmani poole pöördunud," ütleb Roos. "Teisest küljest on see hea märk, et valitsus vähemalt teadvustab, et ärimeestel on siin probleeme."

Kõige tüüpilisemad mured, mida saatkonnal lahendada aidata tuleb, on seotud maaküsimustega: näiteks on investor ostnud maatüki, kuid järsku tekivad riigil või omavalitsusel pretensioonid ja selgub, et krundile ei tohi midagi ehitada.Või on olnud kokkulepe, et riik või omavalitsus ehitab krundini viivad kommunikatsioonid, aga ei tee seda.

See, et esialgsest kokkuleppest kinni ei peeta - sageli ka siis, kui see juba paberilegi pandud - on ettevõtjate sõnul päris tavaline. Ettevõtja Urmas Grauen meenutab, et tal oli kavas osta kinnisvara, poole aasta jooksul tõusis aga hind pea kahekordseks alguses kokkulepitust, sest hakkasid lisanduma igasugused täiendavad tasud.

"Kui nad avastavad, et sa tunned millegi vastu huvi, siis püüavad nad ükskõik kuidas sinu pealt kasu lõigata. Sa võid ka paberile panna, aga see ei muuda asja. See ongi nende meelest normaalne äri ajamise viis." Graueni sõnul kipuvad grusiinid ärijuttudes liialdama. "Nad unistavad millestki helesinisest ja levitavad seda juttu siis ka klientidele ja partneritele."

Grauen on praeguseks teinud Gruusiasse ühe investeeringu, ostes hotelli Bakuriani. "Praegu äri seisab, kuna majandustegevus seisab. Aga kinnisvaraga ei peaks midagi juhtuma, tuleb lihtsalt oodata õiget momenti," ütleb ta.

Ka tööjõud tuleb Gruusias väga hoolikalt valida ja enamasti ise välja koolitada. Näiteks Jaanus Rätsep toob sel kevadel kümmekond töölist Eestisse kahe-kolmekuulisele väljaõppele. "Oleme nad kokku korjanud tutvuste kaudu ja need inimesed on praeguseni töötud olnud," ütleb ta.

Samas tõdevad ettevõtjad, et võimalused Gruusias midagi teha on laiad. "Seal on puudus kõigest alates know-how'st kuni toorainega varustamise ja logistikani," ütleb Grauen.

Pärnu ettevõtja Viljo Vetik, kellel on Thbilisi külje all seismas maa, millest peaks tulema tööstuspark, ütleb, et ekspordivõimalused on Gruusia puhul suured, sest naaberriikide Armeenia ja Aserbaidžaaniga on turg 15-6 miljoni inimesega ja imporditud toodete osakaal kõrge. "Nad ootavad Skandinaavialikke tooteid ja on tüdinud Türgi ebakvaliteetsetest toodetest."

Sama meelt on ka suurärimees Toomas Tool, kes on Gruusias tegutsemise vastu küll huvi tundnud, kuid ei ole seal enda sõnul praegu aktiivne. "Gruusia ei ole ju riik, kus purskaks naftat ja võiks mehiselt raha sisse tulla. Samas on seal naabriteks sellised riigid nagu Aserbaidžaan ja Armeenia, kus on raha rohkem," märkis ta.

Tuleb järgida kohalikke mängureegleid. Tooli arvates pole tegelikult vahet, kas investeerida Gruusiasse või Eestisse - naha üle kõrvade tõmbajaid on igal pool ja igal pool tuleb teha selgeks, kuidas inimesed mõtlevad ja mis riigis toimub.

"See on loomulik, et riik peab olema eksportijaile toeks," lisab ta. "Gruusia saadik on meeldiv erand kogu diplomaatilises korpuses. Ta tunneb vähemalt meie asjade vastu huvi ja on valmis aitama. Seda ei saa kogu välisesinduse kohta arvata," märgib Tool.

Ettevõtja Aivar Vomm alustas äri Gruusiaga 2005. aastal ja ütleb, et on sellest riigist endiselt vaimustuses. Ta tegeleb pähklite impordiga Eestisse ja on proovinud Gruusias kätt ka kinnisvara arendamises.

"Grusiinid on väga sõbralikud, aga neil on omad arusaamad. Sellega tuleb arvestada, et nad on teistsugused. Olen ka mina kõrvetada saanud ja mitte vähe, kuid copy-paste'i oma kultuurist sinna teha ei saa." Vomm ütleb, et tema kavatseb Gruusias tegutsemist jätkata. "Ja just praegu on õige aeg seal kohal olla. Suund läheb ainult üles, riik areneb edasi."

Gruusia turule kõige värskema sisenemiskogemusega on Maag Grupp, kes avas Thbilisis toidukaupade poe eelmise aasta septembris.

Ettevõtte esindaja Gruusias Vladimir Razumovski sõnul on nende tegelik huvi saada oma liha- ja piimatooteid hulgimüüki. Oma poe kaudu saab aga tooteid tutvustada.

Äripäeva külaskäigu ajal on poes tööl kolm grusiinlannat, kelle sõnul on populaarseimad tooted erinevad vorstid, aga ka kalakonservid, eriti sprotid. Poes on müügil ka Liviko tooted, millest suurim hitt Vana Tallinn.

Küsin ühe müüja käest, kas võiksin temast pilti teha. Ta palub hetke oodata ja naaseb siis töötajate ruumist, seljas Rannarootsi punane T-särk.

Toiduohutuse seadusandlus on Gruusias olemas, kuid seda on alles hiljuti rakendama hakatud. Kaubandus toimib väikeste nurgapoodide kaudu, kus toidukaupade kvaliteet jätab sageli soovida. Kuna kaupade sisseveol riiki on siiski kontroll mingil määral toiminud, usaldab grusiin kodumaisest enam imporditud kaupa ning võõrkeelne silt on justkui märk kvaliteedist.

Razumovski meenutab, et kui nemad hakkasid gruusiakeelsete pakenditega tooteid sisse vedama, oldi tollis sellest vägagi üllatunud.

Oma esimesed õppetunnid on Maag Grupp kätte saanud. Näiteks ei osatud arvestada, et just praegu, enne lihavõtteid, toimub Gruusias 49päevane paast, mistõttu müük kukkus ja kaupa jäi rohkem kätte. Või et vürtsikilu armastab grusiin küll, kuid ei taha seda osta konservina, vaid lahtiselt.

Lühiajaliselt säilivat kaupa Gruusiasse ei veeta, Maagi tehnoloogid on sealsele turule arendanud pikema realiseerimisajaga ja grusiinile mokka mööda olevad vürtsikamad tooted.

Thbilisi umbes 3000 poe vahel on logistika täiesti välja arendamata. See tähendab, et edasimüüjatele tuleb kaup ise kohale tarnida. Maksetähtaegadest kinnipidamise kohta ütleb Razumovski, et üllatuslikult on probleeme pigem kauplusekettide, mitte väikepoodnikega.

Maksude poole pealt on keeruline see, et kättejäävat kaupa on päris raske hävitada, ja maksud tuleb selle pealt siiski maksta. Samuti on ELi piima- ja lihatoodetel 12% tollimaks, SRÜ riikidest tuleval kaubal aga mitte. Eesti lihatoodetel tuleb ka konkureerida kohapeal toodetuga, mis sisaldavad veiseliha asemel kolmandatest riikidest sisseveetud odavat pühvliliha.

Üle majakesi täis pikitud välja puhub vastikult jahe tuul ning taevas välja kohal on hall ja madal. Teen pilti mänguväljakust, mille kiiged, jalgpallivärav ja liuväli on mulle tuttavad igast teisest Eesti pargist. Ainult et küla, kus mänguplats asub, on Gruusia politsei valve all, sest umbes poole kilomeetri kauguselt paistvatest mägedest võiksid meid vabalt binokliga silmitseda Vene sõjaväelased. Seal taamal paistvates mägedes, pärast viimast grusiinide küla, on Lõuna-Osseetia piir ja Vene vägede esimesed kontrollpunktid.

Eesti riigi abi. Seisame Eesti ehitusettevõtja Jaanus Rätsepaga Thbilisist pooletunnise autosõidu kaugusel asuvas sisepõgenike laagris. Siin elavad 2008. aasta sõjast alates Lõuna-Osseetiast lahkuma pidanud grusiinid. Küla kõige tagumisele nurgale on Eesti riigi raha eest ehitatud hiljaaegu mängu- ja spordiväljak.

Ühtki last pole näha, liivasel tänaval siblivad ringi vaid mõned kanad. Keegi on kiikede ketid ümber võlli keerutanud nii, et lapsed nendeni ei küündi. Rätsep räägib, et keegi teeb seda seal pidevalt. "Ei tea, kas protesti märgiks või…," mõtiskleb ta.

Ehitustööde ajal on ühel korral pihta pandud ka osa väljakut ümbritsevast metallaiast ja kangutanud siit-sealt muidki osi. Aia panid ehitajad uue. "Reedel (8. aprillil - toim) anname me väljaku välisministeeriumile üle. Mis sellest edasi saab, ei tea," ütleb Rätsep.

Vene-Gruusia sõja ajal kaks ja pool aastat tagasi põgenes oma kodudest Lõuna-Osseetias ja Abhaasiast 138 000 inimest ehk veidi rohkem kui kogu Tartu linn. Neist enamik sai hiljem naasta, kuid tuhanded pole endiselt saanud tagasi oma päriskoju. Paljude kodukohad põletati maatasa. Valitsus tegeleb külade ülesehitamisega, kuid väga vaevaliselt.

Viletsad olud. Meie poole kõnnib veidi pehmel sammul üks põgenikeküla elanik. Küsin mehelt, kuidas elu läheb. "Neli päeva pole leiba söönud, niimoodi läheb," ütleb ta. Mees jutustab oma traagilisest elust: ema ja naine said tal Goris viimase sõja ajal surma. Lapsed on siinsetest viletsatest oludest viidud ära sugulaste juurde.

ELi raha eest rajatud põgenikeküla majad tunduvad väljast päris kobedad, aga Rätsep ütleb, et põrandad on laotud mulla peale, mistõttu hallitus tuppa ronib.

Laseme end ühel külaelanikul elamist seestpoolt vaatama kutsuda. Tuppa saamiseks astume läbi kileseintega juurdeehituse.

Rätsep ütleb, et majadele omaalgatuslike laienduste ehitamine on tõestus, et inimesed ei looda oma päriskoju tagasi saada. "Kui saaks, läheks kohe, aga…," ütleb meid võõrustav Taimdraz Mahniašvili ja kehitab siis õlgu. Tal on veidi kurblik, aga selge silmavaade. Tema naine naeratab meile lahkesti, lobiseb midagi gruusia keeles ja soovib meile teed pakkuda.

Taimdraz ütleb, et oskab gruusia keelega sama hästi ka osseedi keelt, sest tal olid juba noorena osseetidest naabrid. "Osseedid elasid meiega kõrvuti ja sõbralikult, aga venelased on nad ümber teinud," ütleb ta.

Mahniašvilide eluase on püütud võimaluste piires hubaseks teha, magamistoast paistab korralikult üles tehtud ase. Elutoa nurgas köeb väike metallahi, aga praegusel varakevadiselgi päeval on toas kõhe. Köögis laiutab aga seesama kõigi põgenike ühine mure - poolde seina üles roninud hallitus. Rätsep ütleb, et see on siiski üks korralikumaid elamisi, mida ta siin näinud on.

Majades ei ole sees vett ega kanalisatsiooni. Vaid elekter, mille abil saab telekat vaadata. Selle saatel Mahniašvilid päevi veedavadki. "Ega palju kanaleid ei ole, antenn on kehv," räägib Taimdraz.

Rahaline tugi jääb üha kesisemaks. Riigi rahaline tugi on põgenikele aja möödudes aina vähenenud, rahvusvaheline humanitaarabi lõppenud. Mulle jääb aga arusaamatuks, kuidas siit n-ö põllu pealt üldse kuhugi tööle sõita saaks. Mahniašvilidel on vedanud - nemad elavad perenaise pensionist.

Märkan seinal kalendri kõrval president Saakašvili pilti. "Ta on hea mees," ütleb Taimdraz, "kui ta ka on mõne vea teinud, siis las ta parandab ennast. Las olla parem see, kes on. Kedagi teist ma ei näe. Teda pole veel sündinudki."

Pärnu ettevõte Port Artur Grupp ostis 2006. aastal Tbilisi külje alla Rustavisse 60 hektarit maad, kuhu oli plaanis rajada tööstusküla. Praegu projekt seisab.

Ettevõtte üks omanik Viljo Vetik ütleb, et projektis oli perspektiivi, Eestis tühjalt seisvad tootmisliinid oleks saanud sinna üle viia. "Plaan oli seal teha plats valmis, luua keskkond ja tuua investeeringuid."

"Aga augustisõda on muutnud Euroopa ja maailma poliitikute suhtumist ja seeläbi ka ärikeskkonda."

Vetik tunneb, et ka Eesti riik on end Gruusiast distantseerunud ja tähelepanu on muudel riikidel, näiteks Moldoval. Näiteks kui rääkida EASis Gruusiast, siis selles ei nähta mingit perspektiivi. Ka Eesti ettevõtjad läksid Gruusiasse koos poliitikutega osaliselt poliitikat tegema - et aidata riiki üles ehitada, tuua oma tehnoloogiaid jne. "Poliitikud ei ole sellega mingeid riske võtnud, vaid ettevõtjad. Riigi poolt suhtutakse Gruusiasse kui projekti, ja see projekt on lõppemas," tõdeb Vetik.

Kõige tähtsamad on tutvused, kes põhjalikult teaksid Gruusia olusid. Neil on oma sisemised reeglid ja kord ja neid peab teadma.

Tutvuse kõrval on oluline isiklik kontakt. Helistamine ja meilimine ei toimi, tuleb ise kohale minna, istuda nendega õhtu otsa, juua kohalikku veini, et saada jutule.

See on eriline maa. Aga eestlasena on seal ikkagi hea tegutseda, kuna meist peetakse lugu. Meil on ühine ajalugu ja neil Eestist head mälestused. Nad saavad aru, et oleme neid moraalselt ja finantsiliselt palju toetanud. Et võib kõiki julgustada sinna minema, aga peavad olema tutvused ja isiklik kontakt.

Gruusia oli üks esimesi varakristlikke riike maailmas. Õigeusk antakse edasi emapiimaga ja traditsiooniline, põlvkondade kaupa koos elav perekond on ühiskonna alustala. Seda eriti aegadel, kus riiki ja riigivõimu polnud, maa oli okupeeritud ja hakkama pidi inimene ise saama.

Sellest on jäänud ka tavagrusiini suhtumine riiki, et perekond on püha ja kroonu köis las lohiseb. Kroonu köis hakkas aga lohisema juba sellest peale, kui Sakharthvelo (Gruusia nimi gruusia keeles) kuningriigi neelas alla Vene tsaaririik. Iseriikluse tugevdamist ja kodanikutunde tekitamist alustati teadlikult alles aastal 2004.

Gruusia teeb demokraatliku riigi arengus alles esimesi samme ja meie juba tahaks, et tegemist oleks Kaukaasia Eestiga. Seda tahaks nemad ka. Arvestades, et vahepeal oli riigile suureks löögiks Venemaa agressioon, siis aeg-ajalt on meie ootused põhjendamatult kõrged.