Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ärimuinasjutt: Kolm venda
Muinasjutu isa mööbliäri pärinud kolmest vennast kirjutas Kohila Gümnaasiumi 9. klass.
Äripäev avaldab 22.-24. aprillil seitse muinasjuttu, mis valiti parimate hulka Junior Achievemendi Eesti ettevõtlusmuinasjuttude võistlusel 2011.
Muinasjutt päranduseks saadud ärist kõlab nii.
Seitsme maa ja mere taga elas mees, kellel oli kolm poega: Vanevald, Manivald ja Mats. Ühel päeval kutsus isa pojad enda juurde ja ütles neile: „Olen juba vanaks jäänud ja mulle pole enam palju aega antud. Oma viimse soovina jätan teile oma äri. Hoolitsege selle eest hästi!“ Paari päeva pärast heitiski isa hinge. Pojad korraldasid uhked matused ja kõik nutsid seitse ööd ja seitse päeva järgemööda. Lõpuks oli aeg eluga edasi minna ning vennad asusid isa viimast soovi täitma.
Täpselt 12 päeva, 12 tundi, 12 minutit ja 12 sekundit suutsid mehepojad ilma tülideta isa mööblipoes hakkama saada. Siis jooksis nende vahelt läbi must kass ja kõik peeglid poes purunesid. Peale seda puhkes vendade vahel suur tüli, mis kestis pimedani.
Kuna hommik on õhtus targem, otsustasid pojad magama heita ja koidikul emalt nõu küsida. „Kallis ema, kuidas peaksime edasi tegutsema? Ma ei suuda enam teiste vendade varjugi näha!“ sõnas Vanevald. Ema uuris kaua-kaua oma kristallkuuli, enne kui lõpuks suu avas. „Kui te koos ei suuda isa äri eest hoolt kanda, tehke seda üksinda!“
Pojad talitasidki ema tarkade sõnade järgi. Vanim poeg Vanevald sai endale voodid ja madratsid. Keskmine poeg Manivald võttis kapid ja riiulid. Noorimale pojale Matsile, kellel oli kõige vähem sõnaõigust, jäid purunenud peeglid. Vanevald kui vanim, sai endale ka isa poehoone. Manivaldile anti väike kuurike ning vaene Mats pidi endale ise äripinna leidma.
Möödusid aastad. Oli neid viis või kümme, kes seda enam mäletab. Vanevaldi äri oli juba pankrotis, sest ta ei suutnud ajaga kaasas käia. Turu olid vallutanud ortopeedilised tervist parandavad madratsid. Manivaldi äri veel hingitses vaevu, aga seegi oli põhja minemas. Kuna ühiskonna normid olid avardumas, tulid kõik kapist välja ega vajanud neid enam. Mats oli purunenud peeglid töödelnud ümber kauniteks klaasmosaiikideks ning tema äri õitses. Ta oli leidnud omale armastava naise ja loonud õnneliku perekonna.
Eks see ole ikka nii, et kes palju vaeva näeb ja tööd teeb, sellel läheb elus hästi.