Haljastusärisse kippuvat aednikku ootab murelik aasta

Unistan aeg-ajalt ametitest, milledest ma mitte midagi ei tea, kuid mis kõrvalt vaadates tunduvad mõnusalt stressivabad. Majahoidja, postiljon, metsavaht, aednik - töö vabas õhus, omaette toimetades ja pidevalt taganttorkivate tähtaegadeta. Tundub, et haljastusärisse astuva aedniku ameti pean siiski mõnusate tegevuste hulgast maha tõmbama. Stressi ja elu eest võitlust on seal lähema aasta jooksul ilmselt kuhjaga.

Aedade kujundamine on kahtlemata emotsionaalselt suurt rahuldust pakkuv tegevus. Eelmisel kuul haljastusfirma registreerinud Tiiu Leppimannile andis majanduslanguses töö kaotamine võimaluse luua endale ise meelepärane töökoht. "Iga aed on eriline ning just see teebki selle töö minu jaoks nauditavaks," ütleb ta.

Leppimanniga sarnaselt mõtlejaid võib leida praegu ilmselt paljudelt ettevõtluskoolitustelt. Osalesin aasta alguses ühel tasuta täiskasvanute koolitusel, kus üritati selgitada väikeettevõtte turunduse ja müügi aluseid. Sealses ligikaudu 20pealises kuulajaskonnast plaanis vähemalt kaks alustada oma haljastusäriga.

Kerge ei saa neil olema. Konkurents pole viimastel aastatel vähenenud. Uurisin Äripäeva andmebaasidest ja Äriregistrist, kui palju on alates 2010. aastast haljastusega tegelevaid firmasid juurde registreeritud ja kui palju on selles tegevusalas ärimaailmast lahkunud. Nende andmete järgi on tegevusalaga "haljastus" ettevõtete hulk kasvanud - pankrotistunud ja kustutatuid ettevõtteid oli 10, registrisse kantud aga 15 uut firmat.

Kliente ei paista haljastusfirmadele praegu veel eriti kuskilt. Võib küll loota, et haljastusäri taastub koos kinnisvaraturu elavnemisega, kuid kinnisvaraturg on veel üsna hoovõturaja alguses. Arvestatava hulga haljastamist ootavate uusarendusteni jõuame ehk järgmisel suvel. Pealegi arendavad praegu peamiselt suuremad ettevõtted, kes usaldavad oma arendusi haljastama ka ilmselt suuremad ettevõtted, kellega neil koostöö juba varasemast ajast. Vaja on juba enne majanduslangust töötanud suhteid. Eraisikutest arendajad, kelle juures võiksid ehk tööd leida ka haljastusäri väikefirmad ja uustulnukad, jõuavad kinnisvaraturule pärale veelgi hiljem.

Põhjust ei ole vaadata ka ettevõtete poole, kes oma kontorit seest või väljast sooviksid haljastada. Kõrvalolevas küsitluses selgub, et neljal ettevõttel kolmest ei ole mingit haljastuseelarvet olemaski. Ja tegemist ei ole firmadega, kes ei hooliks töökeskkonnast - neljast vastanud ettevõttest kolm kuuluvad Äripäeva eelmise aasta töötajasõbralikkuse edetabeli esikuuikusse. Kõigis neis ettevõtetes on tegelikult lilled ja taimed olemas. Hoolt aga kannavad nende eest töötajad ise või koristaja, mitte palgatud aednik.

Eraisikutelt ei ole aednikul samuti põhjust raha oodata. Leppimann ütleb küll, et tegi haljastusfirma just varakevadisel ajal, sest siis on vajadus aiahoolduse järele kõige suurem ning näeb oma klientidena eramaja omanikke. Kuid need eramaja omanikud tunglevad aianduskeskustes seemnelettide ees ja ostavad näiteks petuunia seemneid vaatamata sellele, et amplisse mõeldud petuunia beebitaim oleks seemnest vaid 7 eurosenti kallim. Vaevalt, et need eramaja omanikud palkavad seemnetest taimi kasvatama aedniku.

Avastasin teenuste populaarsuse indikatorina sooduspakkumisi vahendavad veebikeskkonnad. Portaalis Deal24 pakkus Jaak Tomsoni Lillestuudio 30 euro eest tunniajalist õunapuude lõikamise teenust. Teenusele leidus portaali kaudu 15 ostjat. Vaadates teisi 30euroseid pakkumisi selgus, et aednikust on ikka tunduvalt tulusamaid ameteid. Autosid soovis vahatada 19 klienti, stiilimuutuspakette aga 23 inimest. Eriti hästi elaksin, kui müüksin Figuurisõprade koduse saleneja programmi. Sellele joosti õunapuude lõikamisega võrreldes lausa tormi, 57 inimest soovis suveks saledaks, ehk ligi neli korda rohkem kui oli inimesi, kes soovisid suveks korralikku saaki andvaid õunapuid.

Pean tunnistama oma illusiooni aedniku mõnusast ametist purunenuks. Päevad mööduksid värskes õhus ja linnulaulus pidevalt muretsedes, kust leida järgmine töö.