Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lambidisaini vigureid 1930ndatest tänapäevani
Tarbekunsti- ja disainimuuseum toob näitusesesaali valguse ja valgustid, väljapaneku moodustavad nii esiletungivad ja ootamatust tekitavad valgustilahendused kui ka äratundmisrõõmu pakkuv massikunst.
Tarbekunsti- ja disainimuuseum alustab sellest nädalast näitusesarja Eesti disainist. Vaatluse alla võetakse erinevad teemakäsitlused ja esemekujundusvaldkonnad. Esimese väljapaneku keskmes on valgustid.
Kunstvalguse edastamise probleemide ja valgustite loomisega on Eestis tegelenud suur hulk kujundajaid. Lisaks on see ala siin tootmisharuna toiminud, pakkudes nii tänuväärset materjali kohaliku disaini esitlemiseks.
Eesti valgustikujunduse alguspunktiks võib pidada 1930. aastatel siinsete arhitektide ja rakenduskunstnike loodut, mis asetus valdavalt Saksa ja Rootsi päritolu kataloogidest või imporditud detailidest valgustite kõrvale.
Ligi kakskümmend aastat hiljem ehk 1959. aastal hakkas tööle katsetehas Estoplast, mille toodang määras siinse elukeskkonna ilme pikkadeks aastateks ja muutus omamoodi ikooniks Nõukogude Eesti argikeskkonnast.
1990. aastad tõid aga Tarmo Luisu valgustiseeria, mille erinevad lambid muutusid kiiresti oma industriaalses lihtsuses väga populaarseteks kujunduselementideks.
Praegusele valgustidisainile on omane mäng arhetüüpsete vormide ja tüüpelementidega. Aastakümnete erinevusi ja valgusdisaini arengut näitusel näha saabki.
Autor: ÄP