Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Paljastub Punamütsikese uus pale
Punamütsikest tunneb enamik inimesi korraliku tüdrukuna, kes haigele vanaemale appi tõttab. Tänasest kinno jõudev põnevik paljastab aga ka tema tundmatu ja peidus poole.
Tuntud legend saab endale Catherine Hardwicke'ilt, kes varem näiteks filmis "Videvik" fantaasial vabalt lennata on lasknud, sel nädalal täiesti uue versiooni.
Noor ja kaunis Punamütsike, kel nimeks Valerie (Amanda Seyfried) on ummikus, sest tema vaateväljas on kaks noormeest, kes tema tähelepanu üritavad võita. Esimene neist, kellele Punamütsikese süda rohkem tuksub, on mõistva ja tagasihoidliku loomuga Peter (Shiloh Fernandez), teine aga jõuka pere poeg Henry (Max Irons), keda Valerie vanemad neiu tulevase abikaasana näevad.
Vanemate soov ei lähe Valerile korda. Et teineteist mitte kaotada, kavatseb Valerie koos Peteriga põgeneda. Samal ajal rabab linna aga uudis, et Valerie vanema õe on tapnud ümbritsevas metsas elutsev libahunt.
Inimesed ihkavad kättemaksu. Asja teeb keeruliseks aga see, et päeval inimese ja öösel hundina uitaja võib olla keegi külaelanike seast.
Traditsioonilise loo austajale on sisu ehk võõristav. Punamütsikese nimi, armukolmnurk ja libahunt on vast esimesed asjad, mis vaataja jaoks harjumatud tunduvad. Olgugi et režissöör on loos teinud palju mugandusi, pole libahunditemaatika täiesti uus.
"Sellel muinasjutul on maailmas mitu originaalversiooni. Charles Perrault pani kirja oma versiooni ja vennad Krimmid enda oma, alguses muidugi ilma igasuguse libahundita. 1589 peeti aga Saksamaal ametlikult kohut ühe meie tegelaskuju, tollal lihtsa taluniku Peter Stumppi üle, keda süüdistati libahundiks olemises ja tapmistes. Inimesed olid nii hirmul, et nad muutsid hundid sellisteks mütoloogilisteks olenditeks," on Hardwicke selgitanud.
Küsimuse peale, mis säärane igivana loo tegemise juures teda võlus, on režissöör Hardwicke vastanud, et see oli loo aegumatus. "Muinasjutud annavad õudse või sümboolse näo kartusele või ihadele, mis inimestel on," selgitas ta. Seda tema tõlgendus uute nüanssidega teha püüabki.