Kaitseväe suured hanked vajavad tsiviilkontrolli

Tänane Äripäev kirjutab ühes kaitseväe autohankes valitsevast segadusest, kahtlustusest, et eelmisel autohankel on riigi rahakotist kulunud kümneid miljoneid kroone rohkem kui vaja. Kuna aga suurem osa militaarhankeist on ülimalt salajased, ei oska keegi, ka riigikontroll, öelda, kas kaitseväes käivadki asjad nii.

Kaitsevägi on Eestis, nagu kogu maailmaski, üsna puutumatu organisatsioon. Riikide kaitsekulutused on suured, kuid kulutuste üksikasjad enamasti salajased. Lihtne talupojamõistus ütleb, et kui raha on käsutada palju, kipub see ka kaduma minema.

Äripäeva arvates võiks me neid maailmatraditsioone murda ja kaitseväe kulutused tsiviilkontrollile allutada. Muidugi mõistlikus ulatuses, et võimalikud riigisaladused ikka vaka alla jääks. Kuid tänane Äripäev räägib täiesti mittesalajasest teemast - sõiduautode hankest, mis tsivilistide maailma lihtsaid reegleid kohaldades riigile oluliselt odavamaks muutus.

Artiklist selgub, et pärast seda, kui kaitseväe autohanget hakkas korraldama uus ametnik, tuli hankele ühe pakkuja asemel mitu ja paarsada autot õnnestus rendile võtta kümneid miljoneid kroone soodsamalt kui nelja aasta eest. Ehk teisisõnu - hange läks pärast konkurentsi tekkimist kolmandiku võrra soodsamaks. Imeravim ikka see konkurents.

Kaitsevägi kui riik riigis. Kaitsevägi on Eestis sama salajane ja suletud organisatsioon nagu kaitsepolitsei või, miks mitte, ka Eesti Pank, kus toimuvast pole isegi riigi rahakoti eest vastutavatel rahandusministeeriumi ametnikel tihtipeale õrna aimugi. Ka riigikontroll kobab pimeduses.

Nii kirjutaski Eesti Ekspress mullu oktoobris, et riigikontroll ei pääse ligi kaitseväe salajastele relva- ja laskemoonavarudele ning et riigikontroll avastas, et isegi kaitseministeerium ei tea kõiki peastaabi asju, kuna ohvitserid ei anna lihtsalt infot!

Jah, kaitseväelastel on liiga lihtne igale päringule vastata: see on saladus.

Aga miks peaks kodanikud üldse militaarhangete üksikasju teadma? Esiteks kas või juba sellepärast, et mängus on hirmus suur kogus raha. Näiteks ulatuvad kahe aasta eest valitsuses kinnitatud "Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018" kohaselt selle perioodi kaitse-eelarved kokku 60 miljardi kroonini, millest umbes 40% (24 miljardit krooni ehk 1,5 miljardit eurot) kulub hangete ja ehitustegevuse rahastamiseks. Summa on parasjagu nii suur, et kui üks rehepapp sealt küünemusta võrra näpistaks, ei paistaks see kunagi välja.

Kuid see raha on meie - maksumaksjate - raha. Ja meil peaks olema õigus teada, mida me selle raha eest vastu saame. Ja meil peaks olema õigus ka kontrollida, kas kõik kaitseväelased on ikka riigi hea käekäigu eest seisnud.

Lauskontrolli asemel tsiviilkontroll. Muidugi ei pea me siinkohal silmas lauskontrolli, mis sunniks igale rühmaülema kohale avaliku konkursi korraldama.

Me peame silmas tsiviilkontrolli, mille tähtsaimaks elemendiks peetakse arenenud maailmas kontrolli raha üle. See tähendab, et relvajõududel ei tohi olla võimalust kulutada raha täitevvõimu teadmata või tema soovi vastaselt.

Autor: ÄP