Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuidas taastada ettevõtjate usaldus Euroopasse?

Olavi Grünvald 05. mai 2011, 00:00

PwC korraldatud uuring näitas, et Euroopa suurettevõtete juhid on lähituleviku suhtes muutunud optimistlikuks, kuid nende silmad ei ole suunatud koduturgudele. Lääne-Euroopa ettevõtete juhid vaatavad eelkõige Aasiasse, aga ka Ladina-Ameerikasse, järgnevad Lähis-Ida ja Ida-Euroopa. Kõige pessimistlikumad ollakse aga arengute osas koduturul ja Põhja-Ameerikas. Ida-Euroopa juhtide pingerida on üldjoontes sarnane, kuid hinnangute kõikumine mõnevõrra väiksem.

Defitsiiditont kummitab. Kriisijärgses maailmas on endiselt enim häirivaks teguriks makromajanduslik ebastabiilsus. Teisena tuuakse uue ohuna aga välja avaliku sektori defitsiit. See ülemaailmse majanduskriisi üks olulisemaid järellainetusi on teadaolevalt eriti valusalt tabanud just mitmeid eurotsooni riike. Vähemalt lähema 12 kuu perspektiivis peitub selles n-ö võlakriisis oluline põhjus, mis Euroopa tippjuhtide optimismi koduturu perspektiivide osas jahutab.

Võlakriisi arenemisest valuutakriisiks on veel vara rääkida, sest sellega kaasas käivat valuuta devalveerumist ja kapitali väljavoolu pole eurotsoonis veel toimunud. Kuid nagu on öelnud tuntud majandusteadlane Paul Krugman: "Pole küll olemas üldiselt aktsepteeritud valuutakriisi definitsiooni, kuid me kõik tunneme ta ära, kui me näeme teda."

Et midagi on õhus, sellest annab tunnistust juba emotsionaalsus, mis euro ja euroliidu päästmise debatiga kaasnenud on. Kuna olukord on uus ja ajaloos seniolematu, siis on mõistetav ka teatud peataolek õige ravimi valikul. Nii näiteks nõudis Saksamaa kantsler Angela Merkel alles eelmise aasta märtsis krooniliste võlgnike väljaheitmist valuutaliidust. Kuid juba sama aasta juunis võitles ta koos Nicolas Sarkozyga tsentraliseeritud majandusjuhtimise eest Euroopa Liidus. Sisuliselt tähendas see kardinaalset suunamuutust.

Kas leitakse õige ravim? Radikaalseimast sammust, "lootusetute" võlgnike väljaheitmisest on praeguseks siiski loobutud. See oleks eelkõige Kreeka ja Portugali jaoks tähendanud ilmselt kiiret maksejõuetust, sest vaevalt oleksid nad suutnud drahmide ja eskuudodega oma euro- ja dollarilaene teenindada. Kuna kriis tabas tugevamalt just vaesemaid euroala riike, siis leiab osa majandusteadlasi, et niivõrd erinevate rikkuse tasemega riikide kaasamisel valuutaliitu oli kriis sisse programmeeritud. Ometi peaksid sellisel juhul kõige probleemsemad riigid olema Slovakkia ja Sloveenia, rääkimata Eestist. Vähemalt praegu ei paista aga nendest riikidest ohtu tulevat ja vaevalt et Eestit oleks liitu võetud, kui Slovakkia ja Sloveenia oleksid sügavas kriisis.

Vastupidiseks näiteks on jälle Iirimaa, mis on üks Euroopa jõukamaid riike. Kuid Iirimaa kriisi põhjused on ka mõnevõrra erinevad.

Põhjused peituvad kultuurilistes erinevustes? Pigem tuleks põhjuseid otsida riikidevahelistest kultuurilistest erinevustest, mille valuutaliidu "hüved" koos kriisile eelnenud majandusbuumiga on lihtsalt teravalt välja toonud. See on see kultuuri osa, mis puudutab riigi soovi ja võimekust oma rahaasjad korras hoida. Selle taga ei saa olla mitte ainult poliitikute tahe, vaid ka teatav avalikkuse konsensus poliitikale, et riik saab toimetada ainult vastavalt oma võimetele ja võimalustele. Kuigi valuutaliidu loomisel sellele ka mõeldi ja Maastrichti lepingusse see sisse kirjutati, näitab tegelikkus, et aru on saadud erinevalt.

Kivi ei saa visata muidugi ainult riigi kapsaeda, kuigi sinna see päeva lõpuks siiski kipub maanduma. Nii nagu see on juhtunud Iirimaal, kus kinnisvaraturu kriis jõudis läbi pankade bilansi lõpuks ikkagi riigi bilanssi. Just erasektori ohjeldamise meetmeid peavad mitmed majandusanalüütikud euro päästmise plaani võimalikuks nõrgaks kohaks. Pikemas perspektiivis saab stabiilsuse tagada ainult selliselt, et risk ja vastutus jäävad kokku. Kui seda ei saavutata, siis võib lühiajaliselt küll probleemid lahendada, kuid laenutsükli kordumine on mehhanismi sisse ehitatud.

Kas vihmavari ka vett peab? Jääb siis ainult loota, et "vihmavarjud", mis nüüd euroliidu päästmiseks avati, nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis vettpidavad on.

Järgmise aasta uuring peab näitama, kas suurettevõtete juhtidel nendesse ka usku on. Kindlasti ei ole kultuuriliselt niivõrd erinevate riikide ühise vihmavarju alla sobitamine aga kerge ülesanne.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:52
Otsi:

Ava täpsem otsing