Mezzo pakub kooskõla

Sirged jooned, tumedate seinte ja heledate tekstiilide kontrast, seinasuurune akvaarium värviliste kaladega, pidulik metallihelk ja salvrättide sära - peaaegu esinduslik ja väärikas koht. Ainult iseenda väärtuses ei olda justkui päris kindel. Restorani hiidaknad ja nendest avanev vaade on Eesti tippklassist, aga see hiilgus on kardinate taga peidus.

Samas on leidlikult koostatud uhke menüü igaks juhuks täis enesekiitust: bruschetta'd on "võrratud", veisefilee-carpaccio's valitseb "täiuslikkuse kooskõla", üks salat on "hellitav", teine "vapustav", kolmas "detailideni paigas", Pavlova loomulikult "nõtke ja õrn". Ette rutates võin kinnitada, et Pavlova-nimelise beseekoogi nõtkeks ja õrnaks kiitmises pole raasugi liialdust, see on tõepoolest nõtkeim ja õrnim kõikidest Pavlovatest, aga kiitmise soovitaksin klientide hooleks jätta. Mezzo on seda väärt.

Tõmbasin kardina akna eest ära ja süvenesin menüüsse: oli, mida lugeda. Road on Mezzos valdavalt kerged ja tervislikud (ikkagi tervisekeskus), kuid pidulikud. Pearoogade valikus olid hiidlest, lõhe ja võikala, maisikana, pardifilee, lambakarree ja veise sisefilee. Lisandid nende juurde olid leidlikud ja loomingulised: lõhel kurgi-meloni-mündisalsa, krõbe polenta ja koorikloomakaste, võikalal metsik ingveririis, aurutatud köögiviljad ja tsitrusekaste, pardil kõrvitsarisoto ja mangotšatni jne.

Alustuseks tellisin Mezzo vahemere Bouillabasse supi (kirjapilt just selline). Supis oli lõhet, pangakala, sini- ja rohekarpe, suuri ja väikseid krevette, garneeringus kalamarja - imeliselt uhke ja maitsev teos, kohalikke olusid arvestades enam-vähem täiuslik mereannisupp parajalt tomatise leemega. Ainult Vahemerega polnud sellel kuigi palju pistmist, ei ela seal lõhe ega pangakalagi mitte. Nii et ühekordse liialduse - et kalasuppi bouillabasse'ks nimetatakse - oleksin ma välja kannatanud, aga kahekordne - et see on kindlasti Vahemere-pärane bouillabasse - paneb protesteerima.

Supp oli siiski tore ja tekitas üle pika aja isegi maitseelamuse. Pearoog, aurutatud hiidlest krõbedasse tainasse peidetud köögiviljade, grillitud ürdimarinaadis kirsstomatite ja vürtsika wasabi-kastmega, vastas kõrgendatud ootustele täiel määral: kala oli õrn, köögiviljade filotainakate krõbe, grillitud tomatid lisasid särtsu, wasabi teravust.

Pavlovat ma juba kiitsin, jääb üle nimetada veel mõnusat kerget Viognier'd, mis kalaroogasid kenasti täiendas, enam-vähem kuuma espressot, mis toodi lauale eriliselt ilusas tassis, ja asjatundlikku kelnerit, kes oskas rääkida nii söögist, joogist kui ka kohvist.

Nii et alguse juurde tagasi minnes pole Mezzo kuldaväärt kokal ja toitlustusjuhil mingit põhjust kahelda, et ainult toidu nimetused ei suuda külalisi sööma ahvatleda. Kes valgete laudlinade hirmust üle suudab olla ja hindade tõttu kõhklema ei löö, küll see ka oma maitsemeelt usaldada julgeb ning iseseisvalt ja oma sõnadega toitu kiita oskab. Restoran võiks selle asemel hoopiski menüü õigekirja suurema tähelepanu alla võtta. Kui ise ei oska, olen valmis appi tulema.