Kreeka, aidata või mitte? Kuhu kadus diskussioon?

Eile teatas agentuur Dow Jones, et Kreeka loodab lisaks aasta eest Euroopa Liidult ja IMFilt saadud 110 miljardi euro suurusele abipaketile täiendavat abipaketti ca 60 miljardi euro ulatuses. Üleeile kirjutas Soome parlamendivalimistel võiduka euroskeptilise partei juht Timo Soini ajalehes Wall Street Journal, et Euroopa ei kannata mitte likviidsuskriisi, vaid maksejõuetuse gangreeni käes ja kui seda ei amputeerita, võib see mürgitada kogu organismi.

Äripäev on Soiniga osaliselt nõus - õiges turumajanduses peaks halvad otsused karistatud saama. Kuid mida tegelikult tehti - selle asemel, et halvasti investeeritud rahalt kahju kanda - mis oleks Soini arvates kaasa toonud mõne panga kollapsi ja mõne panga väljaaitamise riigi poolt - otsustati kahjud laenude, garantiide ja keeruliste abikonstruktsioonidega Euroopa maksumaksja kaela ajada. Abiraha ei läinud võlgades majanduse aitamiseks, vaid suurte pankade ja investeerimisfirmade kohvritesse, kirjutas Soini.

Soini arvates pole veel hilja gangreeni levikut peatada - ta pakub ka välja ühe lihtsa retsepti: praeguse poliitilise farsi asemel tuleb pankades teha ausad koormustestid. Maksejõuetud pangad sulgeda ja maksujõuetus süsteemist välja rookida. "Turul tuleb taastada vabadus läbi kukkuda," kirjutas Soini. Ja kui mõned pangad rekapitaliseeritakse maksumaksjate rahaga, peavad maksumaksad vastu saama osaluse pangas. Enne seda peavad aga kahju kandma taolise panga võlausaldajad.

Soini arvates tuleks Kreekal lõpuks oma valus laks vastu võtta. Sest meie, ülejäänud Euroopa, võime sinna ju lõpmatuseni raha juurde pumbata, aga ühel hetkel saab ka meil raha otsa. Mis siis saab? Pealegi, kas uus rahasüst aitab Kreekat? See annab küll hingamisaega, taas, kuid kas praegu on õige hetk hinge tõmmata? Ja veel - hädas riikide majanduse päästmiseks on olemas täitsa omaette organisatsioon, IMF. Miks ei võiks hättasattunud riikide saatus sõltuda poliitiliste mängude asemel kainest mõistusest?

Ja kogu sel teemal ongi tegelikult veel üks suur tahk - see on infosulg, info ühekülgsus. Kui palju me oma poliitikud, eesotsas üdini parempoolse valitsuskoalitsiooniga meile Euroopa hädaliste avitamisest räägivad? Kui palju rahvaga erinevaid stsenaariumeid läbi arutatakse? Kas keegi on üldse välja arvutanud, mida Kreeka abistamata jätmine kaasa toob? Mitu panka kokku kukuks ja mida see ülejäänud Euroopale tähendaks? Kui suur on tõenäosus, et midagi väga hullu ei juhtukski? Eriti, kui arvestada, et Kreekale praegu lisaraha andes tuleb meil seda jõuluvana tööd tulevikuski jätkata.

Ja veel, kas me teame, kas need, valdavalt Saksamaa päritolu pangad, kes Kreeka kukkumisel käpuli käivad, on ohuolukorrast õppust võtnud? Kas nad on konservatiivsemat joont hoidma hakanud? Või panustavadki nad nüüd juba Euroopa riikide garantiile ja abipakettidele? Veelgi olulisem on aga küsimus, et kui nüüd Kreekale uuesti raha antakse, kas siis tuleme juba meie ka mängu? Kui suur osa uuest abipaketist meie kanda jääb?

Ühesõnaga, Äripäev tahaks rohkem diskussiooni. Me tahaks ka rohkem ja erikülgsemat infot, rohkem erinevaid tulevikustsenaariumeid. Me ei ütle täna, et meil oleks aeg põlissoomlaste kombel selg sirgu lüüa, ja raiuda, et me ei kavatse teiste riikide rumalust kinni maksta. Või ütleks siiski lõunamaalastele nende endi keeles: jah, me võime teid aidata küll, aga hiljem, manjana?

Autor: ÄP