Disainikaitse võimalusi ei tunta ega kasutata

Patendivolinikuna nõustan iga päev kliente kaubamärkide, patentide, kasulike mudelite ja disainilahenduste kaitse teemal. Mind šokeerib, et Eesti ettevõtjad ja disainerid ei kasuta disainikaitsest tulenevaid võimalusi peaaegu üldse.

Näiteks 2010. aastal esitasid Eesti taotlejad Eestis 158 kasuliku mudeli registreerimise taotlust ning 82 patenditaotlust leiutise kaitseks. Disainitaotlusi esitati vaid 71. Registreeritud disainilahenduse kaitset ELis taotleti veel 54 juhul, kuid seda on lausa tosin korda vähem soomlastest ja vähem isegi lätlastest.

Samas on disainilahenduse registreerimise taotluse esitamine märksa lihtsam kui kasuliku mudeli taotluse esitamine ja nii lihtsam kui ka odavam Euroopa patenditaotluse esitamisest. Pealegi on disaini ja leiutiste puhul Eestis tegemist rahaliselt toetatavate tegevustega, mida kasulike mudelite ja patentide kaitsjad on osanud kasutusele võtta, aga disainilahenduse loojad mitte.

On arusaamatu, kuidas innovaatilisi tooteid arendavad ettevõtjad saavad läbi disainita. Veelgi kummalisem on see, et kuigi Eesti tööstusdisainerid on tublid ja tunnustatud, ei ole nad suutelised või ei vaevu oma töö tulemust kaitsma. Enamiku disainivõistlustele esitatud tööde kaitsmist pole taotletud, st kui neid üle maailma jäljendatakse, on disaineril vähe võimalusi midagi ette võtta.

Kuluaarivestlustes ja disainerite üritustel on kuulda, et disainikaitse taotlemine on kallis, keeruline ja üsna kasutu. Spetsialistina on mul raske kujutada ette arusaamu, mis oleks tegelikkusest kaugemal. Eesti kohtud on tuvastanud disainilahenduse rikkumisi ja mõistnud ka kriminaalkaristusi. Eesti toll on pidanud kinni disainilahenduse õigusi rikkuvaid kaupu. Kui kellelgi on disainilahendus, mida on loata kasutatud, siis loata kasutaja nahas mina olla ei tahaks.

Samamoodi on taunitav, kui tuntud disainerid levitavad eksitavaid väiteid disaini kaitsmise mõttetuse kohta. Võib-olla on neil halbu kogemusi, kuid me ei tea, mis nende puhul valesti läks ja kelle viga see oli.

Disainilahenduse kaitsega tuleb tegeleda samamoodi ja sama aktiivselt nagu muude tööstusomandiliikidega - professionaalselt, õigeaegselt, ettenägelikult. Kui ise passiivne olla, pole mõtet pärast kurta.

Nii registreeritud kui ka registreerimata disainilahendusena kaitstav väliskujundus peab olema ülemaailmselt uudne ja eristatav ning selle järgi peab olema võimalik tööstuslikult või käsitöönduslikult valmistada tooteid.

Uudne on disainilahendus, mida ei ole avalikustatud. Avalikustatud disainile ei saa keegi enam kaitset taotleda, ka mitte autor ise. Avalikustamiseks ei ole disainilahenduse konfidentsiaalne tutvustamine. Erandina ei võeta osas riikides, sh ELis, uudsuse määramisel arvesse autori- või tema õigusjärglase poolset avalikustamist kuni 12 kuud enne esmase registreerimistaotluse esitamist. Paljudes riikides sellist erandit pole.

Eristatav on disainilahendus, mis jätab valdkonna asjatundjale seni tuntud lahendustest erineva üldmulje. Ala asjatundja on isik, kes on tuttav mingis tööstusharus levinud lahendustega.

Eestis ja ELis kontrollitakse disainilahenduse registreerimisel ainult vorminõudeid. Sisuliste nõuete täitmise eest vastutab taotleja. Huvitatud isikud võivad registreeringu kehtivuse kohtus vaidlustada. Kuni vaidlustamiseni on registreering jõus ja omanik võib oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse, politseisse või tolli poole.

Registreeritud disainilahenduse omanikul on ainuõigus disaini kasutada, st õigus keelata kõigil teistel sama üldmulje jätva disaini kasutamine, sh disainilahendust kasutava või seda sisaldava toote valmistamine, import, eksport või ekspluateerimine. Keeld kehtib ka siis, kui rikkuja ei ole kaitstud disainilahenduse olemasolust teadlik. Omanik võib oma äranägemist mööda teistele isikutele registreeritud disainilahenduse kasutamiseks loa anda.

Autor: Mart Enn Koppel