Eesti energeetikaprojektide rahastamine ei allu ühiskondlikule vajadusele

Minus tekitab kahtlusi Eesti energeetikaprojektide rahastamise küsimus. 17. aprillil "Aktuaalses kaameras" näidatud Eesti Energia renditud kaevandus ja 29 miljoni euro eest ostetud tühermaa pigem suurendas ohutunnet, kui rahustas.

Mitte kunagi töötanud kaevandus jäeti maha 25 aastat tagasi. Mis ja kas seal üldse midagi säilinud on, jäi arusaamatuks. Maa osteti, kuid kas sellega saadi omale ka maa sees leiduv põlevkivi? Palju selle vana kaevanduse töökorda panek maksab, palju maksavad ehitatavad seadmed?

Kindlasti on tööjõud seal kordi kallim kui meil, kohalikud ootavad hästi tasustatavaid töökohti. Kaevandusteenust võib ja tuleb muidugi sisse osta, kuid mis see seal maksma läheb. Kindlasti on tegu miljardite eurodega, arvata on, et isegi kümnete miljarditega. Huvitav oli kuulda, et kohalikele endast parema mulje jätmiseks oli väidetud, nagu oleks alles ehitus- ja arendusjärgus Enefit-280 töötanud juba 80 aastat. Tegelikult läks kõnealuse seadme eelkäija Narvas käima 30 aastat tagasi ning alles nüüd on ta saadud lõplikult töökõlblikuks.

Eesti Energia väidab, et arenduseks kasutatakse välisprojektidest saadud tulusid. Nii on nad avaldanud: "Peame silmas elektri müüki Eesti, Läti ja Leedu avatud turgudel ja elektribörsidel, põlevkivist toodetud vedelkütuste müügitulu ning kasumlikke lepinguid energeetikaseadmete ja erinevate toodete ja teenuste (Kõu, elektritööd, roheline energia) müügiks. Eesti Energia ärikasumist kaks kolmandikku tuli möödunud majandusaastal avatud turgudelt ja teeniti konkurentsi tingimustes. See ei ole Eesti tavatarbijalt saadud raha, mida me rahvusvaheliste projektide arendamisel kasutame. Suletud turult teenitud raha suunab Eesti Energia täies mahus tagasi kodumaise elektritootmise ja jaotusvõrgu arendamisse."

Andke andeks, kuid enamiku nende tuluallikate puhul pole ju tegemist mitte välisprojektidega, vaid lihtsalt Eestis toodetavate kaupade ekspordiga. Väide, et tegu pole tavatarbija rahaga, pole samuti õige, sest ekspordist saadava kasumi kulutused tehakse ju Eestis, reostus, millest armastatakse palju rääkida, jääb Eestisse, kauba tootmiseks kasutatakse meie põlevkivi ja pole võimatu, et lähiajal tuleb hakata juurde ostma saastekvoote. Kõik need kulutused tuleb riigil ehk meil kinni maksta - tagasi saame Eesti Energia teatel ainult Eestisse jäänud toodangu kasumiosa, kuid kinni peame maksma kogu toodangu kulutused. Oleks loomulik ja õiglane, et vähemalt osa ettevõtte ekspordikasumist tuleks tagasi Eestisse, kus selle abil arendataks seadmeid ja nende töökindlust nii oma tarbeks kui ka ekspordiks.

Üks Buratino Eestis juba oli, piltlikult öeldes viskas ta mulda 10 miljonit dollarit, lootes lapsemeelselt, et summa kasvab mitmekordseks. Eesti Energia panused on tunduvalt kõrgemad, siin tahetakse välja viia miljardeid. Ettevõtte nõukogu esimees arvas, et 29 miljonit eurot maa eest on väike raha. Kui Eesti on tõesti nii rikas, et rahaga midagi teha pole, siis muidugi. Millegipärast pole tihti võtta mõnda miljonit kroonigi hoidmaks näiteks päästjate töövõimekust.

See, et riigijuhid, nõukogu ja üldkoosolek on andnud oma heakskiidu, pole veel näitaja, sest tihti tundub, et need organid (mitte ainult Eesti Energia puhul) kas ei saa aru asjade olemusest või täidavad leivaandja käsku. Kahjuks on tööstuses jäme ots finantsistide ja projektijuhtide käes, kes pole võimelised aru saama, et suurtööstus pole arvuti, mille paned käima või seisma siis, kui tuju tuleb.

Ma ei ole arengu, välisprojektide ega ekspordi vastu, kuid olen seisukohal, et arendustegevust tuleb planeerida kompleksselt, analüüsides nii poolt- kui ka vastuargumente. Ma ei ole Eesti Energia peale kade ei tema arengu ega edu pärast, kuid leian, et ettevõtte tegevus peab alluma ühiskonna vajadustele, mitte ühe äriühingu läbimõtlematutele kavadele. Eesti Energiat kui riigi omandit peab juhtima riik, kes kutsub vajadusel alluvad korrale.

Just seetõttu olen seisukohal, et õli tootmine tuleb Eesti Energiast lahutada. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde - Eesti Energia tagagu energia olemasolu ja energiajulgeolek. Praeguse kütusevaldkonna baasil loodagu eraldiseisev riiklik ettevõte. Saagu sellest näiteks Eesti Riiklik Õlitööstus. Selline lahutus muudaks selgemaks ka välisprojektide rahastamise.