Tuumajaama arendamises puudub esialgu eesmärgikindlus

Eelmises Tööstuse ajakirjas avaldasid oma hinnangu tuumaenergeetika ja selle kodutanumale toomise kohta mitu Eesti ettevõtjat.

Seekord kirjeldab ASi Eesti Energia tuumaenergeetikaosakonna juhataja Andres Tropp, millised on meie energeetikahiiu ambitsioonid tuumajaama rajamist puudutavas valdkonnas.

Kas tuumajaama arendamise idee on n-ö otsustatud postulaat ja sellega hakatakse üha eesmärgikindlamalt tegelema? Eesti Energia on tundnud huvi erinevate tuumajaamaprojektide vastu. Kõne all on olnud nii liitumine Leedu ja Soome projektidega kui ka tuumajaama rajamine Eestisse. Selge on see, et kõik need variandid kindlasti ei teoks ei saa.

Tuumajaamaprojekti ettevalmistamine võtab 5-7 aastat. See on aeg, mis kulub lõpliku investeerimisotsuse langetamiseks. Kui räägime Eestist, siis seda tööd on alustatud, kuid niikaua kui puuduvad tuumaenergia kasutamist reguleerivad seadused, ei ole eesmärgikindlast lähenemisest põhjust rääkida.

Leedus on olukord teistsugune. Seal on suur osa ettevalmistustöid lõpetatud ja toimuvad läbirääkimised projekti detailide kindlaksmääramiseks. Loodame selles vallas avalikkusele juba lähikuudel lisainfot pakkuda.

Paljud väidavad, et tuumajaamale Eestis alternatiivi pole. Aga tegelikult on ju ka teisi variante. Miks neid siin kasutada ei saa? Väide, et Eestil alternatiivid puuduvad, on põhimõtteliselt vale. Samas on oluline teadvustada, mis on võimalike alternatiivide sisu ja mõju rahvamajandusele.

Eesti vajab uusi elektritootmisvõimsusi. Et katta meie harjumuspärase tarbimise vajadused taastuvenergia abil, peaks elektri hind praegusest kõrgem olema.

Avalikkus ei mõista, et reguleeritud elektrituru hinna baasil ei ole Eestisse võimalik ehitada ühtegi uut elektrijaama.

Taastuvenergia areng peab jätkuma, kuid see ei saa toimuda väga kiiresti. Tehnoloogilised võimalused peavad muutuma efektiivsemaks. Tuule ja soojuskoormuse olemasolust sõltuvad taastuvenergiatehnoloogiad ei võimalda tagada stabiilset elektrivarustust. Vajalik on võimsus, mis tagab tarbimise baaskoormuse vajadused.

Praegu on tuumaenergia odavaim, prognoosid aga näitavad uraani hinna kerkimist. Miks siis ikkagi seda tuumajaama vaja on? Kõikide fossiilsete kütuste hinnad tõusevad, see on ilmne. Samas on oluline, et uraani hinna kahekordistumine toob kaasa tuumaelektri hinna kerkimise keskmiselt 10% võrra. Sama hinnamuutus gaasi puhul tooks aga kaasa elektri kallinemise ligikaudu 70% ulatuses.

Tuumaelektri hind on energiakandjate hinnast märksa vähem sõltuv kui näiteks gaasist või söest toodetud elekter.

Kas on olemas 100% turvalisi aatomielektrijaamu? Millised neist sobiksid Eestile? Maailmas ei ole mitte midagi absoluutset, kaalutletud risk jääb alati. Uue põlvkonna tuumajaamade puhul on üheks olulisemaks eesmärgiks seatud inimfaktorist tulenevate ohtude vähendamine. See tähendab, et jaamade ohutusseadmed põhinevad kas gravitatsioonijõul või loomulikul tsirkulatsioonil.

Näiteks Westinghouse'i reaktori AP1000 puhul toimib jaam operaatori sekkumiseta ka hädaolukorras kuni kolm päeva. Operaatori minimaalse sekkumise juures aga märksa kauem. Tuumajaamade tehnoloogilised riskid on väga väiksed. Samas tõestas Fukushimas toimunu väliskeskkonnast tulenevate riskide hindamise keerukust.

Tehnoloogilisi valikuid kaaludes on vale lähtuda üksnes Eesti vajadustest. Sellega ignoreerime regionaalset elektriturgu, kus toimub kauplemine üle riigipiiride. Eraldivõetuna on Balti riigid tuumaenergeetika arendamiseks liiga väiksed, sestap on regionaalse projekti algatamisel jumet.

Miks on mõni riik teatanud tuumaenergia vähendamisest, kui väidetavalt on olemas ohutud ja keskkonnasõbralikud jaamad? Tuumaenergia osa vähendamisest rohelise energia kasuks on teatanud väga vähesed riigid. Enamasti on räägitud mõtlemisaja võtmisest. Ära soovitakse oodata nii Fukushima õppetunnid kui ka avalikkuse rahunemine. Otsused sünnivad lähiaastatel. Tuumaenergeetika on inimeste jaoks tundlik teema ja sellega seonduvad hinnangud emotsionaalsed.

Ratsionaalseid argumente ei võeta sageli üldse arvesse. Näiteks Saksamaal asendati seitsmes suletud tuumareaktoris toodetud elekter vanades söejaamades toodetava CO2-rikka elektriga, kuid see ei kerkinud üldse diskussiooni objektiks. Tõusis ka elektri hind.

Meie riigi lähedal on juba niigi mitu jaama ja plaanitakse uute ehitamist. Kui seal midagi juhtub, kas meid päästab see, et meil oma jaama pole? Ma ei näe Eestile naaberriikides paiknevatest tuumajaamadest väga märkimisväärset ohtu. Kõik nad jäävad Eestist piisavalt kaugele, et isegi intsidentide tekkimisel peaksid nende mõjud jääma Eesti jaoks piiratuks.

Tuumajaamade ohutsoonid jäävad rahvusvahelise kogemuse kohaselt tavaliselt paarikümne kilomeetri raadiusesse.

Praegu ei ole maailmas ega isegi ELis tuumajaamade turvalisuse kohta ühtseid tingimusi. Kuidas nende kehtestamist saavutada? Ühtsed turvalisuse nõuded tuleksid kasuks, aga vaid juhul, kui nende koostamisel ei lähtutaks väikseimast ühisnimetajast. See võimaldaks suurendada rahvusvahelist kontrolli jaamade opereerimise üle.

Ühtsetest turvalisuse nõuetest pean ma veelgi olulisemaks tuumaohutuse kultuuri parandamist vähendamaks inimfaktoriga seonduvaid ohtusid.

Kiiret edu kummagi puhul saavutada pole võimalik, aga nendes suundades tuleb liikuda.

Kas tuumajäätmete hoidla peame jaama rajamise korral ka Eestisse ehitama? Radioaktiivsed jäätmed on tuumaenergia tootmise vältimatu kõrvalprodukt. Selliste jäätmete vahehoidla on meil praegu Paldiskis olemas, kuid tuumajaama rajamise puhul vajaks me kindlasti uut ja suuremat.

Ohutusnõuete täitmise korral ei kujuta radioaktiivsete jäätmete hoidlad endast suurt ohtu. Nende võimalike tehnoloogiate ja maksumuse kohta on Eesti Energia koostanud analüüsi, mis on kättesaadav ettevõtte kodulehel.