Chedi valiti aasta parimaks

Seekord panin õhtusöögiks igaks juhuks juba eelmisel päeval kohad kinni - ikkagi Tallinna parim restoran! Jah, äsja teatavaks tehtud valimistulemuste järgi kuulub esikoht moodsa Aasia köögiga Chedile.

Restoranide-kohvikute hiilgus ja viletsus läheb korda ja erutab meeli. Ega muidu poleks siinne rubriik juba rohkem kui kümme aastat tiksunud. Parimaid kingapoode ei pane keegi ritta, parimaid söögikohti on peale minutaoliste restoranikiibitsejate reastanud veel Hõbelusika seltskond ja nüüd juba neljandat aastat ka Eesti Maitsete egiidi all tegutsejad.

Nende hääletuse tulemusena tunnistati eelmisel nädalal Tallinna parimateks Chedi, Moon ja La Bottega, Tartu kiiduväärseimateks Truffe, La Dolce Vita ja Crepp ning üle-eestiliselt kõige nooblimateks ehk fine-dining-restoranideks Alexander, Tchaikovsky ja Bordoo.

Eraldi toodi välja ehedalt eestimaised kohad, mida kindlasti tasuks külastada. Kuidas, kes ja miks, saab lähemalt lugeda internetiaadressil eestimaitsed.com.

Võtsin ülesandeks kujundada parima Tallinna restorani Chedi kohta oma arvamus. Selle sagedane külastaja ma ei ole, aga aastas korra ikka käin. Kuna Chedi on juba päris vana, on külastuskordigi jõudnud koguneda mitu. Ja ikkagi, minu lemmikute hulka Chedi ei kuulu.

Jah, teenindus on kahtlemata Tallinna parimate hulgas. Külalisi oodatakse. Üks teenindaja võtab neid juba uksel vastu, sujuvalt antakse klient üle järgmisele, et lauda juhatada. Kõik laabus ka viimasel korral, vaatamata sellele, et enne mind sisenes parajasti ligi kümneline seltskond. Toomised, viimised, toidu- ja joogitundmine - suurepärane. Olime kahekesi ja üksiku magustoidu juurde toodi omaalgatuslikult kaks lusikat - just nii! Ka see, valge šokolaadi mousse oli oivaline.

Sisekujundus on eksootiline ja põnev, õhkkond võib-olla isegi natuke salapärane. Kui laud juhtub olema eespool ehk akendega ruumiosas, näeb nii menüüd kui ka toitu, kui aga tagaosas, kus on kahesed lauad ja kuhu ma paaril viimasel korral olen sattunud, ei näe kumbagi. Menüü veerimisega pole hädas mitte ainult tuhmuv keskiga, vaid isegi noored teravsilmad, sest peale sumeda (?) hämaruse on ka menüü kiri raskesti loetav. Naaberlaua vanemaealine ingliskeelne härrasmees käis tükk aega menüü käes ringi, enne kui leidis väikse valguslaigu. Eelmisel korral pidin oma lauakaaslasele terve menüü ette lugema. Niipalju siis vormist ehk disainist.

Ka sisu ehk söögi kohta on mul vastakaid arvamusi. Jah, vürtsikad krevetisabad paprika ja mandlitega olid suurepärased ja Pi Pa part suussulavalt õrn, aga lehttainas küpsetatud hirveliha-dim-sum jäi vaatamata ilusale nimele siiski vaid jahumaitseliseks pirukaks, millel lehttaina (eeldatavast) krõbedusest jälgegi polnud. Teravhapu supp kanaliha, siitake ja pomeliga oleks vajanud tärklisehoiatust. Mina, lihtsameelne, ei taibanud küsida, mis köögi poole teravhapu supp hoiab - üks Aasia kõik -, ja eeldasin Tai-pärast kerge leemega supikest. Alles siis, kui vanaema paksu kisselli konsistentsiga roog laual, taipasin algupäraste mõjutuste järele küsida. Jah, Hiinas supid sellised ongi - oma viga ju ka, aga ehk oleks abiks menüüsse mõne stiilivihje lisamine.

Samas on enamuse hääl otsustav ja Chedi Tallinna parim restoran, ükskõik mida üksik ajalehekriitik arvab. Olen demokraatia poolt - mis mul üle jääb -, kuigi hingepõhjas eelistan ikkagi valgustatud absolutismi.