Kõrvuti valulikud ja mängulised helid

Tallinna kammerorkester toob Tallinna filharmoonia hooaja lõppkontserdil publiku ette kava, milles on kõrvuti 19. sajandi ekstreemsetest tunnetest kantud kaunis, kuid valuline sümfoonia ning 20. sajandi mänguline ja rütmiergas stiil.

Ettekandele tuleb romantismiajastu 20. sajandisse juhtinud Austria-Böömi päritolu Gustav Mahleria (1860-1911) vokaalsolistidega sümfooniline suurvorm "Laul maast", mis on sisuliselt tema 9. sümfoonia, kuid helilooja ise nimetas seda sümfooniaks lauludes. Teose esiettekanne toimus 20. novembril 1911 Müncheni Tonhalles Bruno Walteri dirigeerimisel, Mahler seda paraku ei kuulnud. Seekord saab nautida Arnold Schönbergi seadet kammerorkestrile.

Teose "Laul maast" tekstide aluseks on Hiina poeemid. Mahler oli vägagi teadlik nn 9. sümfoonia needusest ja just seetõttu ei nimetanud ta uut teost sümfooniaks. Ju oli Mahleril sääraseks ebausuks ja halvaendelisuse vältimiseks ka põhjust, kuna just sel ajal sai ta teada oma kaasasündinud südamerikkest, pealegi oli äsja raske haiguse tagajärjel surnud tema vanim tütar. Igavikulistest mõtetest laetuna kujunes sellest ääretult isiklikku laadi teos, mille aines on kohati ebamugav ja intiimne. Moraaliteema seguneb mõtisklustega elu mõtte üle, rõõm ühineb kibeda kurbusega.

Solistid on mõlemad kõrgelt hinnatud ooperi- ja kontserdilauljad: metsosopran Annely Peebo ja tenor Mati Turi.

Mahleri suurvormi eel kõlab aga Jaan Räätsa nonett (op. 29), mis valmis 1967. aastal Rostocki noneti tellimusel. Ansambli koosseisu kuulusid flööt, oboe, klarnet, fagott, metsasarv, viiul, vioola, tšello ja kontrabass. Paraku läks tellimuse teinud ansambel enne esiettekannet laiali ning publik sai teost kuulda alles 1969. aastal, kui Saksa DVsse sõitsid Eesti interpreedid.

Nii Rostockis kui ka Tallinnas kandsid noneti esimest korda ette tollase Tallinna kammerorkestri ansambli liikmed Eri Klasi dirigeerimisel, sealjuures oli teose pealkirjaks vahepeal saanud "Väike kammermuusika". Iseloomult on nonett suurepärane näide Jaan Räätsa mängulisest ja energilisest, positiivsest ja kepsaka masinavärgiga neoklassitsistlikust muusikast, mille algimpulss on enamasti barokiaegses vormis.

Dirigeerib Stanislav Kotšanovski. 1981. aastal sündinud Peterburi talendi kohta on öeldud, et tema üks suur anne on loomupärane oskus saada orkester mängima voolavalt ja vabalt. Oma ea kohta on ta saavutanud palju. Kotšanovski õppis Peterburi Kontservatooriumis kolmel erialal: koorijuhtimine, orel ning ooperi-sümfooniline dirigeerimine. Muude tunnustuste kõrval on Stanislav Peterburi ülikoolide parima tudengi eridiplomi saanud(2004).

Autor: Kersti Inno