Läti, juba teist aastakümmet kolme katku vahel

Läti elab juba teist dekaadi justkui kolme katku vahel. Nende nimed on kõigile teada, kuid haigus paistab olevat ravimatu. Kolm on saavutanud teatud resistentsuse igasuguste meedias ilmuvate paljastustele või kriitikale ning immuunsuse õiguskaitseorganite tegevuse suhtes.

Ainars Šlesers, Andris Škele ja Aivars Lembergs on kolm mõjuvõimsat oligarhi, kelle teod ja tegemised varjutavad mitte ainult Läti poliitikat, vaid ka igapäevaelu. Juba teist aastakümmet karistamatult tegutsevad oligarhid on sisuliselt seadunud käitumisnorme ning ei saa välistada, et saanud eeskujuks. Oligarhide mõjuvõimu ulatust kirjeldab kõige paremini 2007. aasta presidendivalimised, kus otsus Valdis Zatlersi valimistest sündis salakohtumisel Riia loomaaias.

Läti = Venemaa? Aeg-ajalt on Lätit võrreldud Venemaaga, seda nii oligarhide kui ka korruptsiooni vaatevinklist. Pealiskaudselt vaatlemisel võib tõepoolest näha teatud paralleeli, kuid sisuliselt on süsteemid siiski erinevad. Venemaal valitseb selgelt Vladimir Putini eestvedamisel loodud ametnike ülemvõim, millele alluvad ka võimsad oligarhid. Need, kes ei ole süsteemiga nõustunud, istuvad kas vanglas, nagu Mihhail Hodorkovski, või on riigist välja aetud, nagu Boriss Berezovski.

Lätis valitsevad pigem poliitikud, kes võivad ametnikke vajadusel lahti lasta. Selle ilmekamaks näiteks on väga ebameeldivaks muutunud Läti korruptsioonivastase võitluse büroo KNAB juhi Aleksejs Loskutovsi vallandamine 2008. aastal. Loskutovsile sai saatuslikuks teravate küsimuste tõstatamine. Kurioosseks teeb juhtumi see, et Loskutovs pandi ametisse osa oligarhide heakskiidul.

Niisiis on oligarhid sellest vaatevinklist Lätis iseseisvad. Veelgi enam, kuna nad kõik on tegevad poliitikas, siis on nad lausa puutumatud. Tõsi, aeg-ajalt on püütud oligarhe ka taltsutada, kuid paraku alati tulemusteta. Kõige kaugemale jõuti 2007. aastal nn Ventspilsi juhtumis, kui toonane linna oligarhist pea Aivars Lembergs isegi vahistati ning ta istus mitu kuud vanglas. Lembergs plaanis vahetult peale 2006. aasta sügisesi valimisi saada oma taskupartei Roheliste ja Põllumeeste Liit peaministrikandidaadiks, kuid veel aasta lõpus lahvatanud skandaal tõmbas sellele kriipsu peale. Praeguseks on Lembergs suutnud enamiku süüdistusi tõrjuda ning on puhta poisina suures mängus tagasi. Sel nädalal tulnud teadete järgi on korruptsioonibüroo uue juhataja asetäitja Juta Strike eestvedamisel asunud jahtima Ainars Šlesersit. Seejuures on uurimise prokuröriks määratud Maris Leja, kes üritas kunagi edutult esitada süüdistust ka Lembergsile. Süüdistuses pole olemuslikult midagi uut: võimalik altkäemaksu võtmine ja andmine, kuritegelikul teel saadud varade legaliseerimise, ametiseisundi kuritarvitamine ning võimupiiride ületamine.

Majanduskriis avitab. Lootust, et midagi lähiajal muutub, andis üllatavalt puhkenud majanduskriis. Kuigi valitses hirm, et seoses majanduslanguse ja tohutute kärbetega tulevad võimule populistid, lõid lätlased selja sirgu ja ütlesid, et aitab. Kui veel 2006. aastal võtsid suurt raha tuulutanud oligarhid oma parteidega seimis lõviosa kohti, siis 2010. aastal jäi võimule rahva usalduse võitnud Valdis Dombrovskis ning meeletult raha kulutanud Ainars Šlesersi ja Andris Škele kokkuklopsitud valimisliit Hea Läti Eest sai seimis vaid kaheksa kohta. Mandaat nende karistamiseks on antud.

Murelikuks teeb aga Lembergsi edasine edu. Tema kontrollitav partei Roheliste ja Põllumeeste Liit sai ligi viiendiku häältest ning toonaste küsitluste järgi oli Lembergs kõige populaarsem peaministrikandidaat, keda pooldas 54% küsitletutest. Luhtunud kohtuprotsesside valguses on Lembergsist saanud märter.

Läti tervenemine on kasulik Eestile. Laiemas, maine kontekstis ei maksa unustada, et heal juhul tehakse rahvusvaheliselt vahet Baltimaadel ja Balkanimaadel. Riikide eristamine on aga juba spetsialistide pärusmaa. Seepärast jääb plekk paratamatult külge ka Eestile.

Kitsamalt on Eesti ja Läti tihedalt seotud isiklikul- ja ettevõtlustasandil. Asjata ei kurtnud Eesti Kaubanduskoda Lätis liikmed Läti probleemide üle just nüüd, kui viimaste valimiste järgselt tekkis ka reaalne lootus muutusteks. Jah, kohalike eripäradega tuleb arvestada, kuid probleemidele ka julgelt viidata. Haige vajab abi, mitte parastamist.