Tants teeb mehe õnnelikuks

Kuidas panna eesti mees tantsima? On see raske? Loodus on loonud naise mehest graatsilisemaks, meestel võtab see natuke rohkem aega. Tantsus tulebki neile veidi erinevalt läheneda.

Mehed on väga emotsionaalsed ja õrnahingelised. Neid on vaja ainult julgustada. Kui mees tunneb, et ta on kaaslooja, on see väga lihtne. Meeste puhul tuleb nende loomulik olemus välja tuua. See on pärimismuusika puhul kerge, sest julgen arvata, et mehed tantsisid maailmas enne kui naised.

Puuduvad täpsed teadmised, aga kui jälgida loodust ja loomariiki, siis seal on rollid paigas: naised on koduhoidjad ja mehed on need, kes hangivad toitu ja kaitsevad kodu. Enne teeleminekut olid teatud rituaalid ja seepärast julgen arvata, et mehed tegelesid tantsuga varem kui naised.

Kuidas tekkis meeste tantsupeo korraldamise idee? Meeste tantsupeo tõukeks sai 2004. aasta tantsupidu, kus esitati esimest korda minu tehtud meeste tantsusüiti. Et see oli vihmane pidu, siis jäi üks proovidest ära, kuna lapsi ei lubatud nii külmaga väljakule. Meeste tantsusüit oli kava keskel üks osa, mida me ei jõudnudki lõpuni välja drillida, kuna polnud aega.

See vaevas mind ja otsustasin, et teen meestele päris oma peo. Meil on ka pärimiskultuuris meeste tants üles kirjutatud, nii et pole õige, et mees pole kunagi tantsinud. Selle põhjal oli kerge otsust langetada. Vanasti tantsisid mehed siis, kui naised-lapsed magama läksid.

Minu jaoks on suur rõõm, kui mees läheb pärast pidu koju ja on õnnelik. Mehed on omavahel palju vabamad. Keegi ei kontrolli nende olemust, mehed on loomulikud. Olen pakkunud neile võimalust olla kaaslooja ja tunda uhkust selle üle, et nad on meesteks sündinud.

Kuidas meestega käituda tuleb? Vene ajal kasvatati kesksugu, ka koolides. Tollases tantsumaneeris oli palju elemente, kus mees ja naine olid võrdväärsed. Rahvatantsu puhul on see ebaloomulik. Võib-olla tekkis tõrge tantsu vastu ka sellest.

Igal pool on ju naised: lasteaias, koolis ja kodus. Nad kõik õpetavad mehi. Naiste igavene hoolitsus ja kanaemaks olemine väsitab ära. Mehed ei taha olla kellegi alluvuses, vaid tunda end vabana. Emad on pojad liiga ära nunnutanud ega oska neid hingeliselt vabaks lasta, et mees saaks areneda.

Mulle meeldib, et kui mehed midagi otsustavad, siis võib nende peale kindel olla. Neil ei teki kõrvale muid tegureid, nagu näiteks edvistamine. Sellised alateadvuslikud aspektid nagu soov olla naabrinaisest ilusam ei kuulu asja juurde. Seetõttu on meeste pidu tore teha: kui nad ütlevad, et see kell ja seal kohtume, siis nii ka on.

Olen otseütleja, kuid oskan ka nalja visata. Olen kogenud, et kui inimesele korra ausalt öelda, mida ta valesti teeb, siis ta parandab selle vea. Vahel tuleb öelda natukene valusasti.

Meeste puhul tuleb ka nende edevusele rõhuda. Kui vaatame linnuriigis ringi, siis isased on ju palju ilusamad kui emased. Minu asi on saada kätte tulemus ja selleks tuleb igasuguseid psühholoogilisi nippe kasutada. Kui saavutan oodatud tulemuse, on mehedki õnnelikud, kuna nad tunnevad, et teevad asja hästi.

Mehed peavad tantsima nii, et naistel on ihukarvad püsti. Me ju kõik unistame. Naised unistavad vaimusilmas mehest, kes on jõuline ja terve ning kes jaksab naist kätel kanda. Mehelikkuse väljatoomine ongi meeste tantsu võlu, sest näeme ümberringi pidevalt väsinud, virisevaid ja õllekõhuga mehi - ega see vaatepilt kena ole. Ka naised on ennast käest lasknud.

Oma keha tuleb armastada. Kanname oma hinge eest hoolt, aga keha eest mitte. Samas on see kokku üks tervik. Keha on meie kodu ja tema sõnumeid tuleb osata kuulata. Kui sa oma lihaseid ei kasuta, siis nad lihtsalt tukuvad, aga kui oled neid kasutanud, siis on lihased õnnelikud.

Mida tants teile pakub? Minu jaoks on tantsus töö ja hobi koos. Olen teinud seda armastusega, sest mulle meeldib tantsida. Öeldakse, et kui oled väsinud ja kõik on käest ära, siis mine koju, pane muusika mängima ning tantsi. Kui ei oska, tee muusika saatel liigutusi. Nii oled kohe õnnelik, kõik sinus avaneb.

Olen valinud loomiseks eesti rahvamuusika, meil on palju materjale, kust seda leida. Selles on talletatud aastasadade mälu ja see ei tüüta kunagi ära, erinevalt moelugudest.

Kahe jalaga maas olemine on samuti tantsus vajalik, ega muidu poleks eestlaste rütmimustriks labajalatöö. Sõnades rõhutame esimest silpi ja tantsuski on rütm esimesel löögil. See kahe jalaga maas olek võib-olla ongi meie rahvuslik teadvus.

Kui tantsides tunneb 16 inimest ühel ja samal hetkel ühte ja sama emotsiooni, siis see kandub saali ja publik tunneb sama, olgu see siis armastus, kurbus või rõõm. Aga selle tulemuse kättesaamine nõuab palju energiat. Pärast seda on tantsija vabanenud. Tekib loomulikkuse tunne ja inimene saab õnnelikuna koju minna.

Kas tunnete tantsijad tänaval ära? Loomulikult. Inimene jutustab oma kõndimisega väga palju.

Nagu trennis on ka tänaval näha, kes on õnnelik ja kes kurb. Inimene kannab seda liigutustes endaga kaasas.

Mulle väga meeldis, et viimasel meeste tantsupeol tantsisid ka nimekad inimesed. Nad osalesid peol nagu lihtsalt tantsijad.

Ideaalne kollektiiv on selline, kuhu tulles unustad sa oma ameti ära. Tantsus on kõik võrdsed. Rühm on üks üksus ja kui sa ei suuda ennast sellele tasandile viia, siis tants ei õnnestu. Kõrvalolijast peab lugu pidama. Mõni inimene on lihtsalt andekam või on leidnud elus õige ameti. Selle asemel et neid kadestada ja viriseda, tuleks leida üles see külg, mida pole osatud enda juures realiseerida.

Elu ei ole võitlus, see on rõõm. Raiskame tühiste ja tarbetute asjade peale tohutult palju energiat ning oleme seetõttu väsinud ja õnnetud.

Me ei oska elu helget poolt näha. Keegi ei julge endale tunnistada, milline ta tegelikult on, aga iseennast tuleks tundma õppida. Meil on edukultus läinud nii suureks, et selle nimel tehakse veidrusi ja totrusi.

Ma ei kujuta ette, millise maneeriga tantsisid inimesed 100-150 aastat tagasi. Küllap kandilise maneeriga, sest nad tegid füüsilist tööd ja neil olid lihased.

Praegu tulevad noored nagu keedetud makaronid ja vajuvad kokku, öeldes, et ei jaksa.