Pärast Kreeka maksejõuetust probleemid alles algavad

Kreeka valitsus, Euroopa Komisjoni ja Rahvusvaheline Valuutafond eitavad seda, mida turud tajuvad selgelt. Kreeka muutub võlgade tõttu lõpuks maksejõuetuks nii era- kui ka riiklike kreeditoride ees. Poliitikud eelistavad vältimatut edasi lükata, pannes avalikku raha sinna, kuhu eraraha enam ei lähe. Selline teguviis lubab säilitada fiktsiooni, et nende omanduses olevate Kreeka võlakirjade väärtust ei pea alla hindama. See omakorda hoiab ära suure pangakapitali tõstmise nõude.

Kuigi laenud, mida Kreeka peagi saab Euroopa Liidult ja IMFilt, on madala intressiga, kasvab Kreeka võlg väga kiiresti jätkusuutmatule tasemele. Just seetõttu viitavad eraomanduses Kreeka võlakirjade turuintressid ja krediidikindlustuse hind, et massiivne maksejõuetus on tulemas.

Maksejõuetus koos väga suure kärpega iga-aastases eelarve puudujäägis on tegelikult vajalik, et taastada Kreeka rahanduse jätkusuutlikkus. Täpsemalt, isegi kui maksejõuetus kahandab riigi võlga 60 protsendini SKPst, peab Kreeka ikkagi vähendama oma iga-aastast eelarve puudujääki 10 protsendilt kolmele, et vältida võlakoormuse kasvule pöördumist. Ainul sellisel juhul peaks Kreeka suutma rahastada oma tulevasi eelarve puudujääke vaid siseriiklikest allikatest.

Krooniline kaubandusdefitsiit. Kuid eelarve jätkusuutlikkus ei ravi Kreeka krooniliselt suurt kaubanduspuudujääki. Kreeka import ületab eksporti enam kui 4% SKPst, mis on suurim kaubanduspuudujääk eurotsooni riikide hulgas. Kui kaubanduslõhe püsib, on Kreeka sunnitud igal aastal laenama vastava summa välismaalt isegi siis, kui maksejõuetuse järgset eelarve puudujääki saab rahastada siseriiklike laenudega.

Kaubanduslõhe vähendamiseks või kaotamiseks Kreekas ilma majandusaktiivsust ja tööga hõivatust kahjustamata peab riik eksportima rohkem ja importima vähem. See omakorda nõuab, et Kreeka kaubad ja teenused oleks konkurentsivõimelisemad võrreldes kaubanduspartneritega. Paindliku valuutaga riik on võimeline seda saavutama, lubades vahetuskursil langeda. Kreeka on aga eurotsooni liige, mis teeb selle võimatuks.

Niisiis seisab Kreekal ees keeruline ülesanne: vähendada oma kaupade ja teenuste hinda teisel viisil, nimelt kärpida suurelt Kreeka erasektori palku ja töötasusid.

Kuid isegi kui see on saavutatav, sulgub kaubanduslõhe vaid seniks, kuni Kreeka hinnad püsivad konkurentsivõimelised. Selle säilitamiseks ei tohi vahe Kreeka palga ja tootlikkuse kasvu vahel olla suurem kui teistes eurotsooni riikides.

Kreeka ülesanne ei ole kerge. Kreeka kaubanduspuudujääk on kujunenud viimase kümnendi jooksul, sest hinnad on tõusnud kiiremini kui kaubanduspartneritel. Seda just seetõttu, et palgad on Kreekas kasvanud tootlikkusest kiiremini võrreldes teiste eurotsooni riikidega.

Et mõista, miks on Kreekal nii keeruline säilitada konkurentsivõimet, oletame, et ülejäänud eurotsoon kasvatab tootlikkust 2 protsenti aastas ning rahanduspoliitika hoiab aastast inflatsiooni alla 2 protsendi. Sel juhul saavad palgad ülejäänud eurotsoonis kasvada 4 protsenti aastas. Kui aga Kreeka tootlikkus kasvab vaid 1 protsendi, siis palgad saavad kasvada ainult 3 protsenti. Suurem palga kasv tõstab Kreekas hindu kiiremini kui tema kaubanduspartneritel eurotsoonis.

Kreekal on aeg võtta europuhkus. Niisiis on Kreeka vastamisi kolme proovikiviga: eelarvepoliitikas - kärpida valitsusvõlga ja tulevast puudujääki; hinnatasemes - vähendada hindu, et saada lahti kaubanduspuudujäägist; ning palgas ja tootlikkuses - hoida tulevane palga kasv eurotsooni keskmisest madalamal või kasvatada tootlikkust.

Kreeka kriisi algusestpeale on riik näidanud, et ta ei suuda lahendada oma probleeme, nagu IMF ja EK on lootnud. Riigid, kes on rinda pistnud sarnaste probleemidega mujal maailmas, on kombineerinud eelarve kärpeid ja vääringu devalveerimist, kuid viimase välistab rahaliidu liikmelisus.

Ajutine puhkus eurotsoonist laseks Kreeka hinnatasemel langeda võrreldes teiste eurotsooni riikidega ja teeks lihtsamaks kohanemise vastavale hinnatasemele, juhul kui Kreeka palku ei saa kärpida. Maastrichti leping keelab eurotsooni riigil eurost loobuda, kuid ei ütle midagi ajutisest lahkumisest. Kreekal, teistel eurotsooni riikidel ja Euroopa Komisjonil on aeg hakata tõsiselt sellele võimalusele mõtlema.