Ametnikud said korruptsiooni vältimiseks käsiraamatu

„Korruptsiooni ennetamise üheks osaks on inimeste teadlikkuse tõstmine ning käsiraamatu koostamisega soovime tõsta ametnike teadlikkust,“ sõnas justiitsminister Kristen Michal.

Raamat annab ametnikele soovituslikud käitumisjuhised piiri peale jäävates olukordades. Justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Mari-Liis Sööt lisas, et kingituste teema tekitab ametnikes sageli küsimusi. „Suur hulk ametnikke ei oska öelda, kas kingituse vastuvõtmine on korruptsioon või mitte. Ja nii oleme käsiraamatus toonud kümmekond juhtumit, milles selgitatakse, millisel juhul kingitus on korruptiivne ja millisel juhul mitte,“ ütles Sööt.

Kuigi võrreldes 2006. aastaga on olukord tunduvalt paremaks läinud, selgub eelmisel aastal tehtud korruptsiooniuuringust, et iga neljanda ametniku jaoks on täiesti aktsepteeritav käitumine, kui ta hakkab tuttavast ettevõtja helistamise peale kiirendama ettevõtte dokumentide menetlemist. Ettevõtjatest ei pea seda korruptsiooniks 44 protsenti küsitletutest.

Samuti ei ole iga kümnenda ametniku jaoks see korruptsioon, kui hangetega tegelev ametnik tellib asutusele arvuteid enda poja firmast. Seitse protsenti küsitletud ametnikest ei osanud öelda, kas see on korruptsioon või mitte.

Mõjuvõimuga kauplemise ühe näitena tuuakse käsiraamatus, kuidas ettevõtja pöördub seoses riigi kinnisvara erastamisega tekkinud küsimusega tuttava riigikogu liikme poole, kes edastab tema mure e-kirjaga ministeeriumi osakonna juhatajale. Osakonna juhataja püüab ettevõtjat aidata, andes talle informatsiooni erastamise tingimuste kohta, ning ettevõtja soovib tänutäheks hiljem rahaliselt toetada nii riigikogu liiget kui ministeeriumi osakonna juhatajat, kes teda abistasid. Ettevõtja on selle erakonna rahaline toetaja, kuhu riigikogu liige kuulub.

Käsiraamatust leiab ka selgituse, miks ei ole lubatud vastu võtta toetust ettevõtjale soodsa otsuse eest: „Ettevõtja pöördumine Riigikogu liikme poole iseenesest vale ei ole, nagu ka riigikogu liikme palve edasisaatmine ministeeriumi osakonna juhatajale. Probleemiks pole ka see, et ettevõtja on erakonna toetaja, kui ta teeb seda üldiselt ilma konkreetset vastutasu ootamata – ta ei tohiks toetada konkreetse seadusesätte muutmist või mõne otsuse vastuvõtmist, küll aga võib ta toetada maailmavaadet (nt keskkonnasäästlikkust). Probleemseks muutub pöördumine alates sellest, kui ettevõtja teeb juttu tasust konkreetse palve täitmise eest või riigikogu liige või osakonna juhataja väljendab soovi saada tasu endale või kolmandale isikule (näiteks erakonna toetamiseks). Sellisel juhul võib tegu olla käsitletav kas pistise, altkäemaksu või mõjuvõimuga kauplemisena. Seega sellise toetuse vastuvõtmine ei oleks lubatav.“

Käsiraamatus on kokku 37 juhtumi kirjeldust, mida esitatakse teemade kaupa. Kirjeldatakse ametniku kõrvaltegevuste, vara ja töövahendite tarvitamise ja siseteabe kasutamise teemasid.

Kuid kas ka poliitikutel võiks olla selline käsiraamat? „Minu soov oli ka riigikogu korruptsioonivastase komisjoni ees rääkimas käies, et parlamendiliikmetel võiks olla oma eetikakoodeks ning välja tuleks töötada majanduslike ja muude lobistamiste reeglid,“ ütles Michal.

Huvide konflikti vältimise käsiraamatut saab lugeda aadressil http://huvidekonflikt.just.ee/.