Igaühel oma - Lätis oligarhid, meil kohalikud kuningad

ÄP 03. juuni 2011, 00:00

Viimased päevad on me lõunanaabrite juures Lätis olnud ärevad. Koguni nii ärevad, et president Valdis Zatlers otsustas, et paneb hääletusele parlamendi laialisaatmise, kuna teisiti oligarhide võimu Lätis enam piirata ei saa. Eile sessamas Seimis toimunud presidendivalimised võitis ekspankur Andris Berzinš. Oligarhide võit. Suure tõenäosusega laguneb nüüd ka valitsus. Õhus on siiski veel õhkõrn võimalus, et Läti rahvas otsustab 23. juulil Seimi laiali saata ning, et uude parlamenti oligarhidel enam asja pole. See võimalus on siiski üsna õrn.

Äripäeval on lätlastest kahju. Samavõrra on meil muidugi hea meel, et meil Eestis oligarhe pole. Sääraseid varakaid ja edevaid mehi, kes riikigi omada ihkaks.

Meil muidugi on üleriikliku tähtsusega oligarhide asemel piirkondlikud valitsejad. Meil on näiteks praamikuningas Vjatšeslav Leedo, kel on ka oma meediaäri, kuid tema jõujooned jäävad teisele poole merd. Meil on üht konkreetset linna sisuliselt juhtiv Tiit Vähi, meil on Ida-Virumaa mõjukas kommunaalärimees Nikolai Ossipenko (mõningatel andmetel küll juba kustuv täht), Võrus ehitaja ja poliitik Meelis Munski, Haapsalus Urmas Sukles, Rakveres Roman Kusma jne. Ühesõnaga, igas linnas-vallas on mõni varakas inimene, kelle sõna maksab rohkem. Kuid kedagi, kelle sõna maksaks nii palju, et näiteks riigi peaprokurör ametisse nimetada, meil õnneks pole.

Tõsi, mõni jõukas on meilgi võimu maitsnud. Kes oskakski praegu täpselt öelda, kas Olari Taal, Tõnis Palts, Jüri Mõis, Arvo Sarapuu, Aivar Riisalu, Jaanus Rahumägi, Robert Antropov, Neinar Seli, Agu Kivimägi, Marek Strandberg olid või on poliitikud või ettevõtjad. Mõni ärimees on reaalsele võimule üpris lähedale jõudnud ka otseselt poliitikasse astumata, nii on Urmas Sõõrumaa näiteks püüdnud läbi saada kogu valitseva poliitilise eliidiga, annetades raha pea igale erakonnale. Samuti Oliver Kruuda, piisavalt jõukas ja isepäine mees, kes vahepeal ka oma meediaäri püsti panna üritas. Kuid nii Sõõrumaa ja Kruuda tundusid siiski pigem paremini klappivat Keskerakonna ja kaduva Rahvaliidu kui praeguse valitsusega, nemad on praegu n-ö ooterežiimil. Eks neid niiditõmbajaid ole meil veelgi olnud, üks väga rikas mees käibki parasjagu kohut.

Aga miks Eestis oligarhe pole? Päris mitmel põhjusel. Esiteks, meil läks erastamine kiiresti ja hästi käima - suurem osa suurettevõtteist sattus kiirelt välismaalaste kätte ning kohalikke ülijõukaid ei tekkinud. Teiseks, pangandusbuumi algusaegadel ei tekkinud meil ka üht-kaht väikese omanikeringiga suurpanka, vaid palju väikseid vihaseid konkurente. Hiljem, kui aeg ja konkurents olid juba oma töö teinud, läksid olelusvõitlusest eluga väljunud suurpangad välismaise kontrolli alla. Täpselt sama juhtus meediamaastikul - ka siin ei tekkinud üht-kaht suurt meediakontserni enne, kui välismaa institutsioonid polnud juhtpositsiooni saavutanud.

Läti suur probleem on muidugi ka nõrk ja mitte eriti sõltumatu meedia, millele ei tulnud kasuks ka Bonnieri lahkumine turult. Ning, et oligarhide mõjuvõim sõltub suuresti ka riigi poliitilisest süsteemist, on seegi järelikult meil parem kui lõunanaabritel.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:54
Otsi:

Ava täpsem otsing