Piirilinna restoran, ilus ja uhke

Heidi Vihma 03. juuni 2011, 00:00

Kui pärast pikka ekslemist piirilinnas Narvas restoranini King jõudsin, polnud seal ühtegi inimest. Uurisin baaritöötajalt, kas ta oskaks juhatada mind mõnda sellisesse restorani, kus ka inimesi on. Tema aga vastas pisut häbelikult: "Meil ikka mõnikord on."

Olin juba kahes tühjas restoranis käinud, leidsin ka paar restorani, mis ainult tellimise peale uksed lahti teevad, ning nägin paari päris mahajäetud ilmega toitlustusasutust. Võib-olla otsisin valest kohast, aga Narvas on isegi südalinna leidmisega teatavasti raskusi. Olgu siis King, mis sest, et inimtühi. Pisiasjade kallal ei nori ja pealegi olen viimastel aastatel juba tühjade restoranidega harjunud.

King oli hämar - stiil selline, aga küllap ka kokkuhoid. Valisin aknaaluse laua, et natukenegi heledam oleks. Kauaks ma sinna jääda ei saanud, sest hakkas külm ja pidin istuma kaminale lähemale. Nii et kolm käiku kaminatule valguses täielikus üksinduses - kuninglik, eks ole! Ainult kuninga söögisaali ehtisid vanad hobuserakmed, vasest puhkpillid ja samovar. Minevikule sekundeeris tänapäev tagasihoidlikes värvitoonides plastlinikute näol.

Eelroaga pole Narvas pikka mõtlemist - loomulikult silmud. Need olid suurepärased: kenas marinaaditarretises, hoogsate diagonaalsete lõigetega tükeldatud, kolm oliivi, sidruniviil ja tillioksake garneeringuks - maitsev!

Menüü oli mõõdukalt slaavipärane, aga mitte ainult. Pearoogade hulgas jäi silma nimetus Eesti rahvustoit - ahjuliha Mulgi kapsa ja kartuliga. Väga tore üllatus piirilinna restoranis. (Muide - ühes Tallinna noobli kaubakeskuse söögikohas on mu healt sõbralt kord küsitud, kas ta soovib Mulgi kapsaid kartuli või riisiga. Ja peale riisi oldi valmis Mulgi kapsaid ka värskekapsasalatiga rikastama).

Kuna saabusin piirilinna Eesti poolt, siis Mulgi kapsast ma ei hoolinud ning valisin pearoaks lambaliha baklaþaani ja küüslauguga, lisandiks küpsetatud brokoli. See osutus kahjuks halvaks valikuks.

Tegemist oli lambahautisega, kus lamba osa oli erakordselt väike. Valdava osa roast moodustas soust, kus ka natuke liigpehmet baklaþaani võis aimata. Brokolist oli välja võetud kõik, mis võtta annab. Kõigepealt oli seda tugevalt keedetud, et see vormi kaotaks, siis juustuga kaetud ja ahjus üle küpsetatud - nii kadus ka maitse.

Aga serveering oli peen: lambasoust oli omaette kausikeses, brokoli omas, kõik koos tomati- ja kurgiviiludega suurele taldrikule seatud. Söömiseks nuga ja kahvel. Kausist kahvliga sousti süüa ma ei oska, aga lusikat ei küsinud sellepärast, et tegelikult ma seda sousti ei tahtnudki, liiga rasvane oli. Kurnasin kahvliga lihatükid kastmest välja, maitsestasin neid vedela maitseainega - punase poolmagusa Gruusia veiniga - ja ülejäänu rändas kööki tagasi.

Kui miski läheb untsu, tuleb ennast magusaga lohutada. Valisin koogi nimega Sipelgapesa. Kelner paistis imestavat, et leidub üks inimene, kes sellist kooki ei tea, aga kui veel minusuguseid on, siis Sipelgapesa on justkui kirju koer, ainult magusa kondenspiimaga ja ilma kakaota. Jah, magus oli küll. Aga ei muud.

Nii et minu elu esimene Narva linna restoranis käimine eriti ilusaks ja uhkeks ei kujunenud. Küll aga leidsin raamatukogu nurga tagant piroþenaja tõeliste vana kooli pirukatega: pirukad kalaga, pirukad riisiga, pirukad lihaga. Tainalehekestega kaetud ja hinnad sentides.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing