"Ei taha, et Eestist saaks politseiriik"

Mind teevad murelikuks mõningad tendentsid maksumenetluses, kus üksikkontrolli või revisjoni läbiviimine hakkab lähenema absurdile ja kaotab seose õigusliku alusega.

Toon ühe näite. Äriühingule väljastati korraldus september 2009.a käibemaksu arvestuse kontrolliks, sest äriühing soetas kasutatud metsa ülestöötamise traktori, nn harvesteri. Tehingu pooled on reaalselt olemas, korrektne arve olemas, masin olemas, raha makstud.

Ühel hetkel hakkab maksuhaldur aga nõudma kirjalikku lepingut, seejärel masina üleandmise akti, kasutusjuhendit jne. Kuigi tsiviilkäibes piisab kasutatud seadmete ostmisel sageli lihtsalt suulisest kokkuleppest, raha maksmisest ja seadme valduse üleandmisest, ei piisa sellest sageli ametnikule. Samas ei ole ametnikul ette näidata ühtegi seadusesätet, mis kohustaks kasutatud seadme müügitehingus kirjalikku lepingut ja akti koostama.

Kui äriühing otsustas oma harvesteri viia teise EL riiki, hakkas maksuametist tulema laviinina korraldusi täiendava teabe andmiseks nii maksukohuslasele kui ka kolmandatele isikutele. Reeglina nõuti teabe andmist vahetult maksuhalduri ametiruumides. Kuigi sama tulemuse annaks halduri küsimustele vastamine e. posti teel, nõutakse ilma olulise põhjuseta isiku vahetut ilmumist.

Nüüdseks on september 2009 käibemaksu arvestuse õigsuse kontrolli menetletud juba poolteist aastat.

Analoogne käibemaksu kontroll on ka 2010 aasta novembrist, kui üks äriühing otsustas soetada mitu kasutatud harvesteri ja need Prantsusmaale viia. Kuigi tehing oli vormistatud kirjalikult, samuti olid vormistatud masinate üleandmise aktid jm tehingu dokumendid, ei piisanud sellest maksuhaldurile. Taas käivitus korralduste trükikoda ja nii tehinguosalised kui ka kolmandad isikud said taas nõude ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse, ühes kohustusega esitada veel kord dokumente ja teavet, mis juba oli esitatud maksukohuslase poolt.

Käibemaksuarvestuses on muuhulgas oluline, et soetatud vara oleks kasutatav ettevõtlusega seotud eesmärgil ja maksustatava käibe tarbeks. Soetuse eesmärgilist põhjendatust on maksuhalduril õigus maksukohuslaselt nõuda. Kas sellise põhjenduse nõudmine alati ka tervele mõistusele vastab, on iseasi. Ma olen püüdnud välja mõelda mõistlikku eesmärki harvesteri soetamiseks, mis ei oleks samas seotud ettevõtlusega, kuid ei ole leidnud. Isegi poes piima järel käia oleks selle masinaga väga tülikas.

Asi muutus absurdiks, sest maksuhaldur hakkas nõudma lisaks äriplaani ja äririskide hindamise dokumente. Kolmandat isikut kohustati andma teavet selle kohta, kellega ja mis ajal käis juhatuse liige välismaal, kellega suhtles jne. Seega esitati nõudeid, mis väljusid maksukontrollis lubatu piiridest. Teadaolevalt ei ole äriühingutel üldist kohustust koostada äriplaani või äririskide hindamise dokumente. Samuti puudub õigus käibemaksuarvestuse kontrolli menetluses nõuda kolmandalt isikult andmeid äriühingu juhatuse liikme eraelu, suhtlemise jms kohta.

Eeltoodu näitab, et meie maksumenetluses puuduvad selged tegevusjuhised maksuametnikele juhtudeks, kui äriühingu poolt soetatud vara on füüsiliselt teises EL riigis. Kontrollivõime puudujääki püütakse sellisel juhul korvata korralduste tootmisega teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumides.

Maksumenetlus on tavaline haldusmenetlus, mille erisused on sätestatud maksukorralduse seadusega ja maksuametnik tohib tegutseda üksnes piirides, mis on seadusega ette antud.

Seega tohib maksuhaldur tegutseda käibemaksu kontrollimisel ainult konkreetse kontrolli raames. Arvestada tuleb seejuures haldusmenetluse seadus § 5 lg 2 sätestatuga, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

Kahjuks ei ole selle sätte eesmärk jõudnud iga maksuametnikuni, sest kuidagi ei saa pidada normaalseks korraldust, mille tõttu peab kolmas isik teabe andmiseks sõitma näiteks Võrumaa metsadest Tallinnasse üksnes selleks, et ametnikku silmast silma näha.

Minu arvates raisatakse maksuametis seega mõttetult ressurssi. Haldusmenetlus peaks olema eesmärgipärane ja kiire, efektiivne ning lihtne, kuid igapäevane praktika näitab midagi muud.

Kui konkreetse kuu käibemaksuarvestuse kontrolli menetluses nõutakse kolmandalt isikult vastuseid küsimustele, mis igal juhul väljuvad maksuarvestuse ajalisest perioodist või on selgelt muu uurimise eesmärgiga, on maksumenetluses pädevust ületatud ja ametivõimu kuritarvitatud. See tähendab aga omakorda, et riigi ressurss on asjatult kulutatud.

Viis aastat tagasi maksuhalduri poolt mõttetuid küsimusi ei esitatud. Siis küsiti küsimusi, millele oskas suurepäraselt vastata ka isik, kes ei pidanud olema juriidilise eriharidusega, nt äriühingu raamatupidaja. Küsimused puudutasid konkreetset arvestusperioodi, arvestusperioodi tehinguid ja sellega seotud raamatupidamisdokumente.

Arvan, et paljudel ametnikel puudub selge teadmine enda pädevusest, so õigustest ja kohustustest. Suurel osal puudub tõenäoliselt ka selgelt piiritletud eesmärk, mida tuleb teha ja mis on selle tegevuse tulemus. Sageli on maksuametnikud samastanud end võimuga ja tihti on küsimus pigem selle võimu näitamises. Tihti puudub ka elementaarne arusaam tsiviilkäibes toimuvatest asjadest. Kui maksuametnik läheb poodi ja ostab piima, siis ta ei nõua, et kassapidaja annaks talle kirjaliku müügilepingu ning piima üleandmise akti. Samuti ei esita ta kassapidajale küsimusi, et kas see, kes piima müüs, on selle piima eest maksud maksnud või mis maa lehm see oli ja mitu korda päevas seda lüpsti. Meile tundub see niivõrd absurdne ja naljakas, aga tegelikult on võõrandamistehingute sisu täpselt sama, mis tehnika soetamisel või müügil.

Käibemaksuseaduse kohaselt ei ole võõrandamise juures sageli oluline isegi omandi üleminek asjaõigusseaduse mõistes, näiteks elektrooniliselt osutatavate teenuste korral piisab üksnes kauba valduse üleminekust, koos juhusliku kahjustumise riisiko üleminekuga.

Ma saaksin aru, kui tegemist oleks maksukuriteo kahtlusega ja kontrollitavate äriühingute seotud isikud oleks võetud tõsisema luubi alla kriminaalmenetluses. Siis võib esitada peaaegu kõiki küsimusi, kuid siis on menetlusalusel isikul õigus ka lihtsalt vaikida.

Isikule oluline alati teada, mis menetlusega on tegemist ja mis on iga konkreetse kontrolli piirid.. Kontrolliobjekti piiridest väljuvatele küsimustele ei ole kohustatud maksukohuslane ega kolmas isik vastama. Seega on maksumenetluses õigus nõuda maksuametnikult muuhulgas esitatud küsimuste põhjendamist ühes viitega õiguslikule alusele, kui küsimused hakkavad väljuma korralduses näidatud kontrolli piiridest.

Kriminaalmenetluses oleks, kuid käibemaksuarvestuse kontrolli läbi viiv ametnik ei ole kriminaalasja menetleja. Haldusasjades on lubatud ainult see, mis on seadusega sätestatud. Ühelgi ametnikul ei ole õigust omavoliliselt laiendada enda õiguste piire. Sellise tegevuse nimetus on omavoli ja ametiseisundi kuritarvitamine. Asjassepuutumatute küsimuste ja tegevusega väljutakse maksumenetluse piiridest ning ametnik rikub seejuures ka põhimõtteid, mille järgi tuleb tekitada võimalikult väike koormus maksukohuslasele ja ka teavet andma kohustatud kolmandale isikule.

Süsteemi tendents on selles, et tegeletakse liigselt asjadega, mis ei puuduta vastavat maksukontrolli. Kui keegi püüab käibemaksu kontrolli kaudu läbi viia mingi teise menetluse toiminguid, siis see on põhiseaduse vastane. Igas menetluses on meil erinevad õigused ja kohustused. Maksumenetluses on ka maksukohuslase kaasaaitamiskohustus. Kriminaalasjades sellist kohustust ei ole

Need näited, mis välja tõin, ei ole harukordsed. Kuigi räägitakse ettevõtluse soodustamisest, on samas näha, kui palju läheb energiat, et pidada üleval maksuametnike armeed, kes vorbivad päevade viisi küsimusi ja korraldusi, ületades sageli seadusega antud pädevust ja koormates sellega asjatult ettevõtjaid. See on selge riigi raha raiskamine.

Meil ei ole politseiriik ja ma ei taha, et Eestist saaks politseiriik. See tähendab, et meil on vabadused, üks neist on ka pangakonto omamise või mitteomamise vabadus. Süsteem rõhub järjest rohkem sellele, et iga tehing tuleks teha läbi panga. Seda on nii teravalt näha. Eelduslik on hoiak, nagu oleksid sularahatehingud midagi keelatut, sest tehingud, mis on tehtud sularahas, ei ole maksuameti jaoks piisavalt tõendatud. Samas ei ole ühegi õigusaktiga sularaha kasutamine meil keelatud.

Vahel juhtub veel ka seda, et mõni maksuametnik kohustab esitama tegevusluba. Samas on majandustegevuse register avalik register ning igal riigiametil on vajalikud andmed koheselt kättesaadavad. Haldusmenetluses on nõutav, et kõik, mis on avalikest registritest saadav, selle kohta ma ei pea tooma tõendit. See ei ole maksukohuslase kohustus. Kui maksukohuslaselt nõutakse avalikust riiklikust registrist pärinevaid andmeid, siis see on ametniku rumalus, laiskus, pädevuse ületamine või lihtsalt ülbus.

Kõigile maksuametnikele ei ole kohale jõudnud ka maksukorralduse seaduses sätestatud oluline tsiviilõigus, mille kohaselt võib maksumaksja suhelda maksuhalduriga esindaja, sh juristi vahendusel. Ikka veel püütakse juristist esindajat kõrvale tõrjuda ja maksukohuslaselt või kolmandalt isikult teavet nõutada mitmeti tõlgendatavate küsimuste esitamise teel. Sellised käitumistavad ei pane just ametnikku ega vastavat ametkonda austama.

Kontrollima peab! Kõigis ühiskondades on neid, kes püüavad maksudest kõrvale hoida. Kuid kontroll peab olema mõistlik ja efektiivne. Kontrollida ei tule mitte selle pärast, et põhjendada ametnike eksistentsi. Samuti ei ole õigustatud panna maksumaksjale ebamõistlikku koormust ainult seetõttu, et ametnik saaks asja piisavalt menetleda. Kui aga tekib kahtlus maksupettuses, siis tuleb alustada hoopis teist menetlust.

Olen veendunud, et maksuametis töötab suur hulk ametnikke, kelle töö ees võib rahumeeli mütsi maha võtta. Siiski arvan, et mõningane kaadrivahetus ei teeks sellele ametkonnale paha. Rumalust ja võimuliialdust ei peaks tolereerima.