Kaksikportree belgia graafikast

Eesti publiku ette jõudsid Kumu kunstimuuseumis maailmakuulsate belgia sümbolistide James Ensori ja Jules Bruyckeri tööd 19. sajandi lõpust.

James Ensor (1860-1949) on üks neist dekadentliku 19. sajandi lõpu piinatud geeniustest, kes valis omale raske tee, luues allegoorilisi ja groteskseid pilte peegelduseks kaasaja ühiskonnale. Ensori kannatuste rada oli mõneti tema enda valik, kuna ta oli erakliku ja raske iseloomuga. Põlgus, mida kaasaegsed tema kunsti vastu tundsid, oli Ensorile justkui käivitav mootor.

Tema inglasest isa oli alkohoolik. Pere ainus sissetulek oli kasum nipsasjade poest, mida pidas tema ema perekond. Muu hulgas müüdi seal poes karnevalimaske, mida ta koos vanade riietega oma ateljeesse tassis, et neist groteskseid modelle vormida.

Ensor ei sallinud kunstimaailma ja nägi end selle märtrina. Tema loomingut peeti 19. sajandi lõpus skandaalseks. Maskid, karnevalid, skeletid, kummitused ja hallutsinatsioonid, deemonid ja kaabakad on need motiivid, mis Ensori loomingus kõige enam korduvad. Ta on kajastanud ka religioosseid teemasid, kuigi oli ise ateist. Niipea kui ta uue sajandi alguses mõningast tunnustatust maitsta sai, jättis ta oma maali- ja graafikaloomingu virelema ning keskendus hoopis vanade tööde kordamisele. Seetõttu näebki näitusel peamiselt tema kõige viljakamasse perioodi - 19. sajandi lõppu - kuuluvaid töid ja vaid üksikuid näiteid 20. sajandi algusest.

Ensori kaasmaalane Jules de Bruycker (1870-1945) ei pälvinud nii suurt rahvusvahelist menu ja tunnustust. Teda on peetud liiga flaamilikuks, liiga belgialikuks. Siiski on ta oma kodumaal kõrgelt hinnatud ja tema looming ootab laiemat kajastust.

Näitusel olevad Bruyckeri tööd jäävad 20. sajandi esimestesse kümnenditesse. Ta ei olnud niivõrd sünge ja tugeva allegoorilise tagamõttega kui Ensor, ent nende kriitikameel ja teemavalik kattuvad.

Heidikuid ja kerjuseid kohtab Bruykceri loomingus tihti, samuti turu- ja tänavasaginat, arhitektuuri- ja linnavaateid ning katedraale. Nad mõlemad ammutasid inspiratsiooni oma kaasaajast, nad olid justkui selle ajastu filtrid, mis lasid endast võimalikult palju läbi ning väljendasid seda graafikas ja maalis.

Autor: Ragne Nukk