'Noor Eesti' - võluv nii sõnas kui ka pildis

"Noor Eesti" etendus oli kaasahaarav: kauni ümbruskonna, kostüümide ja lavakujunduse kõrval oli humoorikat ja filosoofilist dialoogi, häid osatäitmisi ja nutikaid lavastuslikke lahendusi.

Rakvere Teatris eelmisel nädalal esietendunud "Noor Eesti" mõjus kõigis aspektides värskelt. Ju on selle taga teatrimaastiku uued tegijad: näitekirjanikud 27aastane Kairi Kruus, 35aastane Jan Rahman ja 26aastane Eva Samolberg, dramaturg 28aastane Siret Paju, helilooja 24aastane Kostja Tsõbulevki, moekunstnik 29aastane Britt Samoson ning arhitektid 34aastane Mihkel Tüür ja 35aastane Ott Kadarik. Kogu seda meeskonda ühes näitlejate ja teiste taustajõududega ohjab noor ja noortemeelne Jaanus Rohumaa.

"Noor Eesti" lavastus viib vaatajad aastasse 1917 ehk aega, mis oli poliitiliselt ülimalt ärev ja tõi iga päev kaasa muutusi. Kunsti viljelemiseks ja korraldamiseks näis see äärmiselt inspireeriv olevat, samas oli ikkagi tegu keeruka ja ebasobiva ajajärguga.

Noored kirjanikud Semper, Visnapuu, Gailit, Adson, Under ja Tuglas ennast sellest heidutada ei lasknud. Nad lõid kirjanduse edendamiseks ja kultuurielu õitsele ärgitamiseks uue rühmituse Siuru, millel on Eesti kirjanduses oluline koht.

See kõik juhtus lavastuses Aadama talus, kuhu noored loometee alguses olevad kirjanikud kogunesid, mõttes suured unistused.

Pooleldi tõsielulistele faktidele tuginev, pooleldi fiktsionaalne stsenaarium on väga hästi lavale sätitud. Etendus pakub osatäitjatelt nii mahlakaid tsitaate kui ka filosoofilisi mõtisklusi, nii koomilisi etteasteid ja kui ka tõsist rollitäitmist. Tegu pole liialt raskemeelse ega ka imalalt koomilise tükiga. Kõike doseeritakse mõõdukas koguses.

Ühtseks ja suurepäraselt kokkukõlavaks tervikuks osutusid hea teksti ja nutikate lavaliste lahenduste kõrval ka lavakujundus ja kostüümid: puidust taustal hakkas valgus huvitavalt mänglema ja eelmise sajandi algusajast inspireeritud kostüümid paitasid silma.

Loomulikult ei jäänud märkamata, kui suurepärast tööd tegid näitlejad. Vanemuise teatri raudvara Hannes Kaljujärv, kelle kehastada oli Ants Laikmaa, esines oma tuntud headuses. Sama võib öelda Ülle Lichtfeldti Marie Underi kohta.

Üllatuse valmistas minu jaoks Rakvere Teatri näitleja Velvo Väli. Tema varasemad rollid, mida nägema olen juhtunud, mind eriti kõnetanud pole. August Gailiti kehastamine jäi aga meelde.

Niisamuti jäid silma Erni Kask, kes oli Johannes Semperi rollis, ja Peeter Rästas, kes kehastas Hendrik Visnapuud. Viimased oli koomilised, lõbusad ja lihtsad nende sõnade kõige paremas mõttes.

Kokkuvõttes on tegu igati väärt teatritükiga, mis toob mõtteisse unistuste, ideaalide, uskumise ja ettevõtlikkuse temaatika. Mõtlemist jätkus koduteelegi.