Sõnajalaõis vs. tablett

Kui jõulud läbi saavad, siis hakkab eestlane tavaliselt jaanipäeva ootama. Õnneks ei lähe selleni enam kaua aega, valgete öödega püha on peagi käes.

Nagu ikka peetakse pidu sel puhul kõikjal üle Eesti. Jämmimine, lõke ja muud traditsioonid, mis sinna juurde käivad, on järgmisest nädalast kavas nii Tallinna kui ka näiteks Lääne-Virumaa pidudel, samuti Viljandi ja Tartu jaanituledel.

Mõistagi saab osa vanadest jaanilauludest, -tantsudest, -kommetest ja -toitudest. Kuhugi pole kadunud sõnajalaõie otsimise traditsioon. Vanarahva juhiste järgi tuleb seda alati üksinda teha. Seejuures ei tohi lasta ennast eksitada ühestki häälest ega kohkuda ka kõige koledamate olendite peale, kes selle otsimise käigus lähedale võivad kippuda.

Kui keegi selle jaaniööl lühikeseks ajaks puhkeva õie leidma peaks, on talle vanarahva tarkuse kohaselt tagatud rikkus, õnn, lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime ning teadmised kõigi maailma asjade kohta. Nende võimsate omaduste saamiseks on aga ka teine võimalus.

Selleks on meditsiin. Film "Kõrvalnähud", mis sellest nädalast kinodesse jõuab, toob samalaadse näite. Ja otsida ei tule sel puhul õit, vaid tabletti, mille abiga on võimalik kasvatada oma vaimset potentsiaali, oskusi ja teadmisi ning kasutada ära rohkemat kui kõigest 20% oma aju mahust, mida inimesed teevad.

Film pakub stsenaariumi, kuidas üks keskpärane inimene sel viisil kiiresti ennast üles töötada saab. Tundub põnev vaatamine.