Laak laevaliinist: kaks maailma, kaks arusaama

Täna 21 aastat tagasi lõpetas Estline reisilaev Nord Estonia oma esimese reisi marsruudil Stockholm-Tallinn-Stockholm. 17. juunil 1990. aastal alustasid Stockholmist pidulikult reisi kutsutud külalised, kes kõik ühel või teisel moel olid andnud panuse Tallinna-Stockholmi laevaliini avamisse. Silmapaistvam reisija oli tollane Rootsi välisminister Carl Bildt. Järgmisel päeval oli laeva pidulik vastuvõtt Tallinnas.

„Estline'i käimalükkamisel oli kindlasti kõige keerukam kahest erinevast maailmast pärinevate vaadete ja arusaamade ühitamine,“ nentis Laak ning võrdles olukorda umbes veerandsada aastat varem Nõukogude majandusreformi meetodi iseloomustamisel käibel olnud anekdoodiga, mis viitas samuti „Rootsi kogemuse“ ärakasutamisele meie majanduse ümberkorraldamiseks.

Nimelt võeti eeskuju sellest, kuidas Rootsis omal ajal vasakpoolselt maanteeliikluselt parempoolsele üle mindi: algul pandi vaid osa autosid paremkäelisele teesuunale liikuma, et vaadata, kas niisugune ümberkorraldus võiks end õigustada. Ja alles hiljem otsustati, kas viia kogu maanteetransport parempoolsele liikumissuunale üle.

„Nii rakendati omal ajal Nõukogude majandusreforme ja seda ilma naljata,“ kinnitas Laak ning lisas, et Estline'ile sai samuti saatuslikuks selle anekdoodi sõna-sõnalt tõe pähe võtmine ehk puudulik huumorimeel.

Roheline tee laevaliini avamiseks Tallinna ja Stocholmi vahel anti 28. augustil 1989. aastal, kui Eesti riik sõlmis lepingu, millega anti Rootsi firmale Nordström & Thulin kümneks aastak Stockholmi laevaliinil monopoolne seisund. Laevaliikluse projekt Estline kaubamärgi all põhines ASi Estline Eesti ja Rootsi firma N & T Estline AB koostöölepingul (Pool Agreement). Estline Eesti suuremad aktsionärid olid Tallinna Autobussikoondis, Eesti Maanteed, Veoautode Liit, Valga Autobaas jt.

Nordström & Thulin paigutas laevandusprojekti 270 miljonit Rootsi krooni (502,2 miljonit Eesti krooni), millest 158,1 miljonit Eesti krooni läks sadamaterminalide ja muu infrastruktuuri väljaehitamiseks.

„Nordström & Thulini omanikud maksid kõik kulud laeva hankimiseks, mehitamiseks ning Estline'i värvidesse seadmiseks, samuti liini mõlemasse otsa terminali ehitamiseks,“ rääkis Laak. „Tallinna Estline'i terminali ehitamiseks tuli tollast sadamadirektorit paar korda Silja Line'i ja Wiking Line'iga Läänemerele ringreisile viia, mille käigus kõik Eestist olenevad küsimused otsustatud said.“

Laak ei varja oma iroonilist suhtumist Estline Eesti aktsionäridesse. „Üsna kummastav oli kuulda nende suust juba paari esimese laevareisi järel kärsituid küsimusi stiilis kui kaua meil veel neid rootslasi Estline'is vaja läheb ja kas me juba ilma nendeta hakkama ei saa,“ rääkis Laak. „Nad ei tulnud millegipärast selle peale, et just nende küsimustega väljendasid nad kõige ilmekamalt soovi katsetada ühistegevuse ruumis – Pool Agreement! – eri osalistele samaaegselt nii parempoolse- kui ka vasakpoolse liiklemise vabadust, kuigi oma igapäevatöös oleksid nad seda kindlasti absurdseks pidanud.“

Kuna juhatuse ja tegevjuhtkonna vahel ei tekkinud konstruktiivset koostööd, lasti Tõnu Laak 1990. aasta lõpus lahti.

„Minu vallandamise põhjuseks oli ühekordne raske töödistsipliini rikkumine, mis seisnes aktsionäridele meelepärase eelarve mitteesitamises 1991. aastaks,“ selgitas Laak. „Lõppkokkuvõttes aktsionäridele meelepärast eelarvet – mitte segi ajada illusiooniga! – ei sündinud ka järgmise kümne aasta jooksul ning lõpuks tuli "samaaegselt vasakpoolse- kui ka parempoolse bussiliikluse eksperiment Läänemerel" ebaõnnestunuks kuulutada ning firma E-Liini nime all pankrotistunuks kuulutada.“