Raha põletamist Kreeka päikeses ei saa toetada

Asi ei ole tegelikult ainult Kreekas. Euroopa(lik) sotsiaalmajanduse mudel tõestas oma jätkusuutmatust hoopis varem. Laenatud tarbimise, lühikese töönädala, ülepaisutatud avaliku sektori ja vähe-lapsi-ning-vara-pensionile printsiipidele põhinevad ühiskonnad lõpetavad halvasti niikuinii. Neoklassikalisele postulaadile rohkem-on-alati-parem põhinevad tarbimisühiskonnad on oma aja ära elanud kasvõi juba taastumatute loodusressursside seisukohalt. Rääkimata sellest, et jõukate riikide privileegist osa saama tõttavad Aasia ja Ladina Ameerika vaid teravdavad olukorda.

Kriis algas kümmekond aastat tagasi. Esimene tõele näkku vaatamise hetk oli tegelikult juba 2000. aastal Lissabonis. Juba siis pidid Euroopa liidrid tõdema mahajäämust Ameerikast ja Aasiast.

Nüüd kümme aastat hiljem kujutab Kreeka kõiki euroopalike hädade kvintessentsi. Kreeka probleemid ei ole ei unikaalsed ega juhuslikud. Kogu Kreeka ühiskond on valedele jalgadele üles ehitatud. Igaüks, kes on läbi lugenud John Humpryse teose "Sinine taevas ja mustad oliivid", keeldub Kreekasse raha paigutamast. Praeguse ühiskondliku korraldusega oleks Acropolis jäänud kindlasti ehitamata. Kahjuks on nelisada aastat Türgi iket (1453-1830) jätnud Kreeka ühiskonnale pitseri, mis muutis kunagise maailma kultuurihälli tänaseks hädapätakaks.

Seda asjaolu palun silmas pidada igal poliitikul, kes püüab õigustada Eesti osalust igasugustes solidaarsusprogrammides. Loomulikult tegi Euroopa vea, kui ta rahaliitu luues "unustas" ühiskassa moodustamata. Selle järele ei olnud justkui vajadust. Keegi ei tohtinud üle kulutada (maksimaalselt 3% SKPst). Järelikult ei saanud ka avaliku sektori võlad kasvada liigsuureks (maksimaalselt lubatud 60% SKPst).

Praegust situatsiooni poleks tohtinud juhtuda. Aga juhtus. Kõigepealt asus Euroopa Keskpank emiteerima võlakirju, mis juba läks vastuollu pikaajalise euroopaliku rahandusfilosoofiaga. Järgnesid EFSF ja ESM. Solidaarsuse lippu kõrgel hoides püüab Euroopa päästa, mis päästa annab. Ju siis peab ka Eesti vabatahtlikult liikmeks astununa mängu kaasa mängima?

Solidaarsus ei tähenda jätkuvat ebatõhusust. Solidaarsus on loomulikult väärtus omaette ja integreerunud Euroopa ainukene šanss globaliseerunud maailmas sõnaõigust säilitada. Ent solidaarne ei saa olla oma aja ära elanud ebaefektiivsete käitumismallidega.

Kindlasti ei tohi segamini ajada Eestisse Euroopa struktuurfondidest laekunud raha Eesti eelseisvate sissemaksetega ühiskassasse. Esimene on käivitanud mahajäänud riikides n-ö positiivse programmi. Selle eest on ehitatud viadukte ja remonditud koolimaju. Teine läheb praeguse seisuga suure tõenäosusega vassinud ja valetanud, praalinud ja ülekulutanud riigi rumaluste kinnimaksmiseks. Need on kaks eri asja. Ma ei ole ühiskassa loomise ja Eesti sissemaksete vastu. Aga igal juhul olen ma vastu …. kuidas see nüüd kõlaski ….. raha põletamisele Kreeka päikeses.

Poliitikud on mures enda, mitte Eesti pärast. Meie poliitikud muretsevad praegu eelkõige oma renomee pärast. Mitte kodus, vaid Brüsselis ja Frankfurtis. Aga nad võiksid rahvale ausalt seletada - praegune rahaliit ei ole see, mille uksele me kunagi koputasime ja mille läve ületamise üle hiljuti nii uhked olime. Kutsuti pulma, aga sattusime matustele.

Kirjutasin juba mõni aeg tagasi, et tähtis ei olnud mitte euro, vaid eurokriteeriumide täitmine. Eesti ja mitmed teised Ida Euroopa riigid on tõestanud, et kapitalism on võimalik ka 21. sajandi Euroopas. Me suutsime sisemiselt devalveerida ehk kärpida kulusid. Sama suutis Läti ja Leedu, aga ka Suurbritannia ja Iirimaa. Kreekas kutsub igasugune kulukärpe plaan rahva tänavale. Ja mitte ainult Kreekas, kui meelde tuletada ametiühingute organiseeritud üleeuroopalisi aktsioone.

Euroopa ei koosne ainult lollidest. Üha rohkem kostub protestihääli selletaolise poliitika jätkamise vastu. See ei käiks kuidagi Eesti (poliitikute) au pihta, kui nad teistega seljad kokku paneks ja ühiselt püüaks jää ära murda. Mõtlemises, ma pean silmas.