Ansip: Kreeka arutluse objektiks ei olnud

Intervjuu peaministriga.

Kreeka teema sellel Ülemkogul arutluse objektiks ei olnud. Ülemkogu väljendas oma tunnustust Kreeka valitsuse suhtes, kes on praegu juba võtnud väga ulatuslikke meetmeid kasutusele selleks, et Kreeka riigi rahandust paremasse korda viia. Ülemkogu avaldas lootust, et ka Kreeka parlament kavandatud abiprogrammi meetmed heaks kiidab. Ülemkogu ei saanudki palju seda teemat käsitleda, sest rahandusministrite koosolek otsustas hiljuti arutelu edasi lükata ja ega EOFINist Ülemkoguni nii palju uut informatsiooni ei tulnud, et oleks olnud põhjust seda teemat avada.Aga siiski tuleb tunnustada Kreeka valitsuse tegevust – nad on teinud üksjagu palju. Meil on Eestis kombeks endale rusikaga rinda taguda ja kiita, kui suured kangelased ja kärpimise maailmameistrid me oleme. Tegelikult kreeklased on palju enam kärpinud kui meie oleme seda teinud ja kui keegi maailmameistri tiitlit endale tahab, siis sellele võivad pretendeerida kas Läti või Kreeka.Läti on väga hea näide sellest, kuidas õigeaegne finantsabi koos valitsuse efektiivse tegutsemisega võib imet teha. Läti defitsiit, kui nad kärpimist alustasid, oli ligi 20% ja prognooside järgi järgmisel aastal mahub nende defitsiit stabiilsus- kasvupaktiga lubatud 3% piiresse. Kui see Läti puhul oli võimalik, miks siis mitte ka teistes programmi alustes riikides.

Ei, Ülemkogul seda ei olnud päevakorras. Ilmselt see tuleb, kuid peaministrina ei hakka ma spekuleerima.

Kuna seda teemat ei käsitletud, ei saa ma seda kommenteerida. Siiamaani on Kreekat abistatud kahepoolsete laenude alusel. Euroopa Komisjon jälgib laenude tingimusi ja Komisjoni korraldusel tehakse väljamakseid. Hetke probleem on selles, et ette nähtud tingimusi ei ole Kreeka suutnud täita. Sellepärast pole järgmist abimakset tehtud.Millises vormis võiksid olla järgmised abistamised, seda ei ole Ülemkogu tasandil arutatud. Kui abipalve saabub enne, kui rakendub ESM (Euroopa Stabiilsusmehhanism, jõustub 2013. a juulist – toim.), siis peaks ta olema seni kehtinud mehhanismide või seni töötavate mehhanismide vahendusel antav abi. Eesti kavatseb osaleda EFSFis (euroala ajutine kriisifond, Euroopa Finantsstabiilsuse Fond) ja ESMis. Nende mehhanismide kaudu on meie potentsiaalne abi osutamine võimalik.

Ei käsitlenud seda teemat. See on spekulatsioon. Saan avaldada vaid veendumust, et nii nagu George Papandreou uuele valitsusele avaldati parlamendis usaldust, nii toetatakse ka seda finantskonsolideerimise programmi.

Euroopa Komisjoni soovitused, mis on saanud ka Ülemkogu soovitusteks, on ikkagi liikmesriikide endi poolt pakutu, endale võetud kohutused. See pole ette kujutatav, et Brüsselist hakkab tulema diktaat, mida üks või teine liikmesriik tegema peab. Need soovitused on suuresti sündinud koostöös liikmesriikidega ja ma ei tea, kuidas sellistesse paberitesse võis selline soovitus projektina sisse tulla, mis mitte raasugi ei ühildu meie ühetaolise maksusüsteemiga. Seda, et taolist soovitust ei antud, tuleb pidada täiesti loomulikuks. Mõttetu on jagada soovitusi, mida nagunii rakendama keegi ei kavatse hakata.

Ei, vastupidi. Liikmesriigid on ju ise pakkunud välja, missuguseid kohustusi nad on valmis võtma. Need on Euroopa Komisjoniga läbi räägitud ja nad on tulnud soovitustena liikmesriikidele tagasi. Eesti on iseseisev riik ja vaevalt, et suveräänsele riigile meeldiks, kui keegi hakkaks dikteerima, mida üks riik tegema peaks ja mida teha ei tohi. On asjad, mis me oleme andnud Euroopa Liidu ühispädevusse, ja on teised asjad, mille me oleme selgelt ja ühemõtteliselt jätnud liikmesriikide pädevusse. Otsesed maksud on ühemõtteliselt liikmesriikide pädevuses ja nende kehtestamist ei ole ühispädevuseks ära antud.

See on see ümber pööratud kvalifitseeritud enamus (liikmesriigi korrale kutsumise blokeerimiseks peavad teised liikmesriigid hääletama selle vastu, mitte poolt, nagu seni – toim.), milles on automaatsust üksjagu ja mis on minu hinnangul päris hea lahendus.

Ma ei ole veendunud, et keegi kavatseb neid reegleid leevendada, milles me Ülemkogul oleme kokku leppinud.

Soomlased usuvad küll. Ma olen hiljuti lugenud, et kõige tugevam toetus eurole eurotsooni liikmesriikides on Soomes. Selline küsimus ei vasta tõele. Enamus usub. Küllap on sama lugu ka Saksamaal. Vähemalt niisuguste sakslaste enamus, kes riigi rahanduse toimimist mõistab, saab aru, kui vajalik ühisraha Euroopa Liidule on ja missugused plussid ühisrahal on. See võtab ära igasugused kursiriskid ja praeguses kriisis on see ikkagi väga suur pluss olnud, et meil ei ole neid kursiriske olnud.