Eesti mehed loovad Volvo tulevikku

"Täna olen kaheksa tundi järjest ainult auto tagaosi joonistanud," ütleb Sten Häggblom, kui võtame koos tema ja Risto Vahtraga istet Göteborgis asuvas disainibüroos Cliff. Büroo üks osanikke on Häggblom ise ja siit sai alguse tema tee Volvo disaineriks.

"Volvo oli meie klient," meenutab Häggblom, "ja eelmise aasta märtsis, kui kriis läbi sai, küsisid nad meilt töölist. Meil oli paar kandidaati välja pakkuda ja nad valisid välja minu."

Häggblom, kelle perekonnanimi viitab rannarootslasest isale, on üles kasvanud Eestis, aga jõudis Rootsi 1991. aastal, kui ta oli 14aastane. "Isa tahtis koju tulla ja siis avanes selleks võimalus," ütleb ta.

Risto Vahtra on TTÜ tootearenduse bakalaureusekraadiga, Rootsis kolm ja pool aastat elanud ja Göteborgis autodisaineriks õppinud eestlane. Vahtra väike disainistuudio asub meie jutuajamise paigast paari tänava võrra eemal. Töö selles firmas, mis oli alguses mõeldud vaid Chalmersi tehnikaülikooli õpingute kõrval leiva lauale toomiseks, viis temagi kokku inimestega Volvos. "Nüüd oleme kolleegid ja istun nendega koos," ütleb ta.

Kui Häggblom aastapäevad tagasi Volvosse tööle võeti, asus ta tegutsema strateegilise disaini vallas ehk mõtlema välja seda, milline on Volvo väljanägemise tulevikusuund. Ühtlasi sai ta ülesandeks luua viimase Shanghai autonäituse kontseptauto, mille kallal töötas ta kahe disaineri - Andreas Nilssoni ja Jonathan Disley - juhendamisel. Nüüd töötab Häggblom seeriaautode kallal.

Seda, millised võiksid välja näha mõne aasta pärast müüki tulevad Volvod, nuputab korraga mitu disainerit. "Disainerite vahel on võistlus, kust võetakse välja parimad ideed," kirjeldab Häggblom eksterjööri valmimist.

Töö, et käsi leiaks ise lüliti. Kui Häggblom kannab hoolt auto välimuse eest, siis Vahtra juhitav tiim arendab välja auto juhtsüsteeme. See hõlmab nii pardakompuutrit kui ka muid tehnoloogiaid, nagu heli-, valguse-, temperatuurisüsteemid. Vahtra ülesanne on autos leiduv informatsioonitehnoloogia n-ö tagaplaanile suruda ning rõhuda rohkem emotsioonidele. "Auto on keeruline toode ja selle kasutamine peaks olema sama meeldiv kui vestlus intelligentse inimesega."

Vahtra räägib, et nad proovivad alati tekitada positiivseid emotsioone, seega vahetevahel lõpeb töö isegi selliste detailidega nagu funktsioonide ja lülitite loogiline grupeerimine auto sisemuses, eesmärgiks asetada lüliti sinna, kust kasutaja seda intuitiivselt otsima hakkab. Või mis materjalist peaks mingi lüliti olema, et see tunduks kallis, ning mis häält tegema, et see ei tunduks väsinud.

Aga emotsioon on seotud ka brändi endaga. "Autos veedetud aeg võib eriti luksusauto ostjale olla ainus aeg päevas, mille inimesed saavad kulutada iseendale. Minu töö on teha see hetk võimalikult meeldivaks, et tekiks tunne, et mitte Volvo ei oma sind, vaid ikka sina autot."

Vahtra on aasta aega töötanud ühe uue toote kallal, mis on veel katsetamisjärgus ja millest praegu ta veel täpsemalt rääkida ei saa. Küll on aga tema käsi olnud mängus ka juba järgmisel aastal välja tuleva Volvo elektriauto informatsioonisüsteemide loomisel.

Kust autodisainer inspiratsiooni ammutab? "Ideed võivad igalt poolt tulla: ajakirja vaadates, kohvimasinat kasutades või kus iganes, nähes, kuidas midagi töötab. Kirjutad üles või teed pilti - mul on selleks eraldi kaust - ja siis proovid seda aktiivsesse projekti rakendada." Lisaks proovitakse erinevat marki autosid.

Autodisaineriks ei saa maailmas just väga paljudes ülikoolides õppida ja seega on konkurents õppekohtadele väga tihe. Näiteks Häggblom, kes on juba lapsest saati unistanud autode disainimisest ja olnud joonistamises andekas, sai Umeå ülikooli seda õppima alles teisel katsel. Vahtra joonistas ülikooli pääsemiseks aasta aega visandeid. "Nii Volvos kui ka mujal on kõik autodisainerid selleks tahtnud terve elu saada. Koolis pidi igal nädalal üle oma varju hüppama. Aga muud võimalust polegi, sest see on nii konkurentsitihe valdkond," ütleb Vahtra.

Praegu töötavad Häggblom ja Vahtra selliste legendaarsete disainerite kõrval nagu näiteks Håkan Malmgren, kes töötas Volvos juba 70ndatel, kui tuli välja 240 seeria. Malmgren, muide, on eestlaste auks ja rõõmuks õppinud neid igal hommikul tervitama eesti keeles.

Volvo äriarenduse asepresident Paul Gustavsson ütleb, et eestlased töötavad valdkonnas, mille tulemus on inimese jaoks auto ostuotsust tehes määrava tähtsusega.

Järgneb intervjuu Paul Gustavssoniga.

Kui oluline on auto disain selle muude omaduste kõrval? See on võrreldes muuga kõige olulisem. On kindlad proportsioonid, mis muudavad auto väljanägemise heaks ja panevad inimest seda autot tahtma. Seejärel tulevad küsimused, kas see auto sobib minu vajadustega, kas ma saan sinna kõike mahutada, milline on selle funktsionaalsus. Ja siis hakatakse mõtlema finantseerimisele - kas ma saan seda endale lubada. Seega disain on võrreldes muuga auto kõige olulisem külg.

Kuidas on Volvol viimasel ajal läinud? 2008. aasta teisel poolel oli meie ettevõte oma ajaloo kõige suuremas kriisis. Meil tuli 20-25% oma töötajatest paluda lahkuda ja see oli kohutav kogemus. Pidime ka investeeringuid väga palju vähendama. Nüüd oleme olnud viis kvartalit kasumis ja mahud aina kasvavad. Ja muidugi on meil olnud eelmisel aastal palju muudatusi seoses uue omanikuga (Geely Holding - toim). Need on andnud meile palju positiivseid kogemusi ja juurdepääsu maailma suurimale autoturule Hiinas.

Te kirjutate aastaaruandes, et Volvol on uus visioon: soovite saada maailma kõige ihaldatumaks luksusautomargiks. Mida see Volvole tähendab? Me peame erinema selle valdkonna konkurentidest, ja konkurents on seal tugev. BMW ja Mercedes panevad põhirõhu tehnoloogiale, võimsusele ja juhitavusele. Meie keskendume muudele valdkondadele - disain, auto ja juhi vaheline suhtlus, kasutamislihtsus, materjalide valik, infotainment'i süsteemid jne. Need muudavad Volvoga sõitmise ja Volvo omamise lihtsamaks ja nauditavamaks võrreldes konkurentide autodega.

Seega paistab, et ka nende kahe eestlase töö mängib Volvode eristumisel konkurentidest väga tähtsat rolli. Väga-väga tähtsat, seda pole võimalik üle hinnata. Auto disain on meie jaoks n-ö võtmetegur.

Kuidas töötajad leppisid sellega, et teie omanikud on nüüd hiinlased? Alguses oli muidugi palju küsimusi - mitte negatiivseid, aga lihtsalt palju küsitavusi. Näiteks, kuidas see õnnestub, kas võivad tekkida kultuuride kokkupõrked, kas juhtkond ja peakorter jäävad Göteborgi, kas säilib meie vabadus, kui palju on kõige sellega seotud Hiina valitsus ja selle taga seisev partei.

Ma arvan, et igaühel meist, ka minul, tuli olukorda kaaluda ja küsida, kas me tahame olla osa sellest. Mina otsustasin, et ma tahan, sest see on hea ja ainulaadne õppimisvõimalus. Hiina on praegune supervõim ja me saame õppida sellest, kuidas nemad töötavad. Mõned inimesed ka muidugi lahkusid.

Aga milline oli Rootsi ühiskonna suhtumine? Inimesed näevad, et me oleme edukad, kasumis ja võtame tööle 1500-2000 inimest. Nii et nad näevad, et läheme õiges suunas.

Kuidas Rootsi majandust, autotööstust ja Volvot mõjutab Hiina võimu suurenemine maailmas? Suurem müük Hiinas tähendab rohkem töökohti Rootsis. Loomulikult tuleb teha arendustööd ka Hiinas - ehitada sinna tehaseid, osta sealt rohkem komponente ja materjale, ja saada rohkem kliente. Kuid Volvo omanik on selgelt öelnud, et Volvo jääb terviklikuks ettevõtteks ja selle peakontor jääb Göteborgi.

Õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis mehaanikainseneriks. Nagu Eestis ikka, võeti teiselt kursuselt tööle, töötasin tootearendajana. Autod on mind alati huvitanud, aga ma ei näinud Eestis võimalust sellesse valdkonda siseneda. Minu selleaegne tütarlaps nägi aga, et Rootsis Chalmersi ülikoolis on kursus, mis on küllalt tehnilise kallakuga, aga siiski autodisainile orienteeritud.

Järgneva aasta jooksul joonistasin hiliste öötundideni sketše, proovisin oma portfooliot kokku panna. Küsisin ka TTÜs joonestusõppejõududelt, kuidas seada auto proportsioone, aga ega seal kellelgi väga sellist know-how'd ole.

Siis sokutasin end külalisõpilaseks kunstiakadeemiasse, kus sain jutule tootedisaini õppinud Sven Sellikuga, kellel autode joonistamine hästi käpas oli.

Oma tööst ei ole ma kunagi väsinud. Ma isegi ei tunne, et see oleks töö, vaid pigem elu ise.

Olen terve elu unistanud autodisaineriks saamisest. Ma arvan, et isegi lasteaiast saati. Umbes 9. klassis teadsin kindlalt, et tahan seda õppima minna. Kui mu vend vaatas ikka, kui kiiresti autod liiguvad, siis mina vaatasin, kuidas nad välja näevad.

Õppisin viis aastat Umeå disainiülikoolis. Bakalaureuses tööstusdisaini, aga magistriõpingud läksid veel huvitavamaks, seal sain spetsialiseeruda transpordidisainile. Pärast esimest magistriaastat tekkis võimalus minna praktikale Euroopa erinevatesse auto- ja mootorrattafirmadesse. GM-Europe, Mercedes-Benz, KTM pakkusid võimalust teha kaasa nende tulevikuprojektides.

Mu järgmine unistus on kujundada seeriatootmisesse mineva auto eksterjöör enda jooniste järgi. Tegelikult on muidugi igas disainis alati väga palju teiste inimeste tehtut. See on ikkagi väga suur tiimitöö.