Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rannastiilis restoran, mille sarnast on ammugi oodatud

Heidi Vihma 01. juuli 2011, 00:00

Kes praeguseks pole OKOs vähemalt korra söömas käinud, see on ajast maas. Varakevadest saadik on lehed ja toidublogijad seda Kaberneeme sadama uut, täpsemalt uuenenud restorani kiitnud. Oli minulgi viimane aeg seda imet oma silmaga vaatama minna.

Esimene äratundmine tuli sisekujundusest. Oligi ainult aja küsimus, millal selline läbiproovitud rannastiilis hele-triibuline restoran Eestisse jõuab. Pool Euroopat ja kõik Põhjamaad murravad juba aastaid sellise mereäärelihtsusega sööjate südameid, meieni jõudmine võttis aga üllatavalt palju aega. Mida paremat võikski väikesele rannaküla restoranile välja mõelda? Ainult toolidelt võiks ehk Riviera-sildid ära võtta, ilusad on nad ju nagunii.

OKO kiire kuulsuse taga on tippkokk Tõnis Siigur, sügavalt kulinaariakunstile pühendunud mees. Teades tema varasemaid tegemisi, võis olla enam-vähem kindel, et kui ta kord juba oma restorani tegemise ette võttis, peabki see hästi välja tulema. Iga hea restorani sisekujundus ja menüü sobivad omavahel kokku, see on loomulik, aga OKOs paistavad ka teenindajad üldise stiiliga sobitatud olevat - noored, hoogsad, justkui veidi tuulised. Ja heledad nagu kogu muugi disain.

Menüü mahub kahele leheküljele ja on jõudnud juba korra uueneda. Soolakartulit ja pekki-leiba suvemenüüs enam ei ole, rahva lemmikud lambasigar ja punakala on alles, toki otsa pandud suhkruvatt ja pontšikud samuti. Lisandunud on grillroad, magusavalikusse on tulnud maasikad ja koogi peale rabarber.

Alustasin sellest, mida ma varem söönud ei olnud: nõgesejuust ja köömnetega murakamoos. Ühe lõunasöögiga kaks uut asja on saavutus, mida Eestimaal väga harva ette tuleb. Kõik meeldis, välja arvatud nimi - kos-mos. Nii nimetati köömnetega moosi. Moosist saab mos, aga kust tuleb kos, seda ei teadnud ka kelner mitte. Ja natuke keeruline oli lauajupilt, mis taldriku aset täitis, juustupulga ja küpsise abil seda kos-mosi kätte saada.

Lõuna jätkus tõusvas joones. Justkui etendus, kus põnevust jätkub mitmeks vaatuseks. Tuli laasturulli sisse keeratud heeringas, mille avamiseks kelner nööri kääridega läbi lõikas, tuli 58YC juures küpsenud lõhekala, mis polnud ei toores ega küps, vaid täpselt vahepeal, tuli grillitud siig, mille juurde plekktopsist friikartuleid anti. Ja maasikamagussöök ehk maasu - maasikakastmes maasikad jäätise ja mündilehtedega.

Päevaroaks oli sel korral grillitud siig tartar-salati, majoneesi ja ämbritäie friikartulite ehk friikatega. Ämber oli küll väike, aga ehtne. Üldse olid serveeringud põnevad. Suupiste, nagu juba nimetatud, serveeriti lauajupil, triibukook kiviplaadil, tomatisupp tomatipunaste äärtega taldrikul, maasu ja siig suvekirjudes nõudes, tagasihoidlikes toonides lõhe-kartulipüree valgel taldrikul.

Polnud nii, et meie ainult ahhetasime ja sõime. Muidugi oli kõik väga maitsev, aga mitte ainult - road olid nii omanäolised, et tekitasid arutlust. Maitsesime üle laua üksteise toitu, isegi vaidlesime. Ja oleks tahtnud ka peakokaga vaielda: külma tomatisuppi poleks mina küll gazpacho'ks nimetanud, nii loominguliselt oli tomatile ja supile lähenetud. Ja heeringa peale oleksin natuke rohkem leivamüslit tahtnud - müsli pärast ma heeringa õieti tellisingi. Hea oli aga kõik, arutlused ja vaidlused oli lisarõõm.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing