Intarsia - Eesti luksmööbli lemmik

Siim Sultson 04. juuli 2011, 00:00

Intarsia ehk mosaiigiga sarnaneva puitpanuse juured ulatuvad Vana-Egiptusesse, kuid tänapäevases mõistes kujunes see 13. sajandi Itaalias, muu hulgas oli see väga levinud ka Saksamaal. Iseenesest vaid ühe puu sisse erinevate puuliikide või sama puuliigi eri tooni tükkide, samuti sama tooni tükkide nihkeskiudu istutamine nõuab filigraansust. Hoolas töö ja kannatlikkus tagab tulemuse luksusliku ilme ja seda on esinduslik mööblikunst ikka armastanud. Eriti näib see olevat meeldinud hillitsetud, kainelt talupoeglikku luksust armastavatele, kuid puud tunnetuslikult kõrgelt hindavatele eestlastele.

Algus riigikogu tarbeks. Eesti oma ja moodsa esindusliku mööbli ajalugu võiks sõdadevaheliselt perioodilt alustada riigikogu mööbliga, mis valmis 1922. aastal hoone arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni kavandite järgi Lutheri vabrikus. Valminud komplekt sai mastaapne ja esinduslik - selle lauad olid algselt kaetud rohelise kaleviga ja toolid mustjassinise sametkattega. Tegemist oli elitaarse ühte kindlasse kohta projekteeritud eritellimusel mööbliga. Samas jäi see suhteliselt erandlikuks, paljuski majanduslikel ja kultuurilistel põhjustel kuni kümnendi lõpuni. Olukord paistis sarnanevat tarbemööbli rindel toimuvaga, kus domineeris keskmine tehasetoodang, tihti tulnuna ka raja tagant.

Vorm konkreetsemaks. Uue kümnendi koidikul riiki tabanud majanduskriis suunas kultuuri taas rahvuslikkuse juurde, erinevalt riigi sünniajast aga abipalves - millegi läbiproovitu ja kindla, toeka ning praktilise poole. Ühtpidi oli kujunev suundumus pinnaseks vahepeal hääbuda tahtnud tavakohasele isetegemisele, teisalt pakkus see toidet ka elitaarsele, esinduslikkust toonitavale mööblikunstile. Viimasele lisas hoogu ka 1930ndate keskelt tuntav majandustõus.

Rahvuslikkus oma aegade sulatuskatlas vormunud ornamentikaga näib hästi klappivat sõdadevahelisel perioodil levinud art déco'ga. Soosis ju viimane üksjagu geomeetrilist stilisatsiooni, õrna antiigihõngu ja seda materjalipõhise luksuse võtmes. Sisearhitekt Richard Wunderlich kavandas aastal 1936 luksusliku baarikapi. Erinevalt toona levinud kumerate n-ö streamline-nurkadega massmööblist eelistas ta selgepiirilist ja konkreetset vormi. Viimane aga ei seganud andmast sisemise elektrivalgustusega baarikapile artdécolikku luksuslikku ilmet. Nõtkete vormidega kaladega veealune maailm mööblieseme ustel koos ääriste ja jalgade geomeetrilise rangusega tagavad intarsiatehnikas teostatud tumedale baarikapile noobli, väljapeetud välimuse. Selle oma sisustusfirmas Uudne Mööbel tehtud kapi eest sai Wunderlich Pariisi 1937. aasta maailmanäitusel kuldmedali.

Olev Siinmaa esinduslikkus. Riigiinstitutsioonide tugevnemise valguses oli vaja luksuslikkust ja seda rahvuslikus võtmes. Wunderlichi mööbel paistis pakkuvat lahendust. Et eestlastel puudus oma talupoeglik eeskuju, tuli eestipärase esinduslikkuse nimel leppida ajalooliste eeskujudega, mida siis püüti siduda oma talumööbli konstruktsioonilahendustega ja ornamendiga. Abivahendiks sai väärikas ja tehniliselt kohalikkust soosiv intarsiakujutis.

Aastal 1938 valmis Alar Kotli projekti järgi Kadrioru lossi juurde presidendi ametihoone, mille esindusruumidesse valmistas kantseleimööbli Wunderlich. Sisearhitekti firmas valminud punasest nahast, messingkaunistustega puittoole kaunistab tagant taas intarsia, liites klassikalise meandri kohalikkusena mõjuva taimemotiiviga.

Eraldi kunstiteosena valmis arhitekt Olev Siinmaal Kadrioru lossi raamatukogutuba, mis moodustab tervikliku ansambli. Nüüd intarsiatoana tuntud ruumi ehituslik sisustus valmis taas Wunderlichi firmas. Lae läheduses seintel ringiratast kulgevad 15 rahvuslikult rustikaalset intarsiatehnikas Tallinna vaadet on kui meenutus riigi pealinna toonasest ilmest.

Siinmaa, kes oli Eesti üks puhtamaid funktsionaliste, lõi ka sama ruumi mööblilahenduse. Küll aga kannavad tema istmed ja kapp luksuslikku joont mitte intarsia, vaid talupojamööbli konstruktsioonilahenduste, ornamentika ning isegi nikerduste esinduslikkuse abil.

Intarsia muutus populaarseks. Intarsia haakus rahvuslikus võtmes luksusega edukalt. Näiteks Johan Tähe sadulsepa- ja mööblitööstuses 1939. aastal valminud kapi "Muusika" uksed kujundas kunstnik Peet Aren rahvarõivais inimestega. Neljaukselise barokilikult kaardus jalgadega kapi ülemisi, raadioruumi uksi kaunistavad rahvarõivais neiud, alumisi, grammofoniruumi uksi noormehed.

Rahvuslikkus jäi Eesti mööblile pärast iseseisvuse kaotust pidepunktiks aastateks. Peale lihtsama ja praktilise mööbli ilmutas see end erinevates variatsioonides ning töötlusastmetes ka esinduslikumas mööblis. Muu hulgas oli levinud abivahendiks taas intarsia. Stalini surma järel tõusis luksusliku mööbli meistrina esile Harry Tertsius, kes oli ka tuntud intarsiakunstnik. Sarnaselt lihtsama rahvuslikus laadis mööbli moderniseerumisega läks sama teed ka luksuslikum, intarsiaga kaunistatu.

Aastal 1956 valminud laua "Tallinn" intarsias linnavaated, rahvuslikus laadis stiliseeritud ornament ja eritooniline raamistus kõnelevad enda eest. Niisamuti aastast 1961 pärinev kapp "Müügiplaan on täidetud". Hoolimata sovetlikust, ajastuomasest nimekujust on kapp, samuti neutraalse nimega laud näited 1930ndatel vormunud Eesti rahvusliku alatooniga luksmööbli ettekujutuse kristalliseerumisest.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:11
Otsi:

Ava täpsem otsing