Maja tubli vereringe: torustik

Torustike puhul peaks esimese valikuna paika panema, kas torud paiknevad hoone peidetud paigaldusena konstruktsioonide sees või nähtava paigaldusena seinte peal. Järgmisena tuleks teha materjali valik. Erinevaid võimalusi on siin üsna palju: metall (teras, vask) või plast (PEX, polüpropüleen, komposiit).

Rusikareegel materjali valikul on see, et kasutatavad materjalid ei tohi halvendada joogivee kvaliteeti. Tarbevee puhul on soovitatav terastorud kõrvale jätta, sest tsingitud torude seintelt uhub vesi tsinki pikkamööda kaasa. Ülemäärane tsink võib ajapikku organismile halvasti mõjuda. Lisaks sellele on terastorusid keerulisem paigaldada.

Vasktorude puhul oleks hea teada joogivee omadusi, sest happelise reaktsiooniga vees, mis on Eestis võrdlemisi levinud, hakkab vask korrodeeruma ja vees lahustuv korrosiooniprodukt pole tervisele hea.

Plasttorude puhul probleeme korrosiooniga pole, kuid tähelepanu võiks pöörata liitmikele. Eelistada tasuks plast- või tsingikaovabast messingist liitmikke. Veidi kõrgema hinnaklassiga messingliitmike puhul kasutatakse pinnakattena tina, mis tänu oma inertsusele leiab laialdast kasutust ka toiduainetööstuses.

Maja- või korterisiseste jaotustorudena kasutatakse viimasel ajal põhiliselt komposiit- (PEX-Al-PEX, PERT-Al-PERT) või PEX-torusid. Viimase kümne aasta jooksul on elastsed modifitseeritud polüetüleenist (PEX) torud olnud teenimatult alakasutuses, kuid huvi nende vastu hakkab taas kasvama. Oma osa on siin kindlasti ka nn lekkekindla süsteemi turuletulekul. Sõna "lekkekindel" ei tähenda loomulikult seda, et kõik ülejäänud süsteemid tingimata lekiksid. Nimetatud süsteemi puhul kujundatakse torustik vastavaid komponente kasutades selliselt, et mis tahes põhjusel tekkinud lekke korral ei satu vesi konstruktsioonide sisse, vaid tuuakse sealt välja. Seega ei saa veekahjustused levida. Skandinaavia maade uusehitustes on see peidetud paigaldusviisi puhul standardiks saanud.

Kõige kirjum on kindlasti kihtsein- ehk komposiittorude turg. Alumiiniumist vahekihiga torud on kerge vaevaga paigaldatavad ja sobivad kasutamiseks nii nähtava kui ka peidetud paigaldusviisi korral.

Komposiittorude puhul kasutatakse valdavalt pressitavaid liitmikke ja siinkohal tuleb koputada paigaldajate südametunnistusele. Pressimiseks kasutatavad instrumendid võivad näiliselt oma pressimistsükli korrektselt ära teha, kuid seda, kas pressimisjõud oli seejuures piisav või mitte, ei saa visuaalselt määrata. Kasutatavate tööriistade korrasolekut tuleb perioodiliselt kontrollida ja spetsialistil neid hooldada lasta.

Komposiiditurg on võrdlemisi kirju. Turul on tuntud ja tunnustatud kaubamärkide kõrval ka vähem tuntuid ja vaat et päris tundmatuid. Üsna palju on selliseid pressliitmikke, mis isegi siis, kui nad on paigalduse käigus inimliku vea tõttu pressimata jäänud, peavad vastu 2-3 baari rõhku. Kasutamise käigus torud temperatuuri muutumisel pikenevad ja lühenevad, veesüsteemis võib tekkida hüdraulilisi lööke. Kõik see kokku võib viia ja varem või hiljem viibki pressimata liitmiku avanemiseni. Tagajärgede üle ei rõõmusta keegi.

Autor: Jüri Püss