Energiasäästu rakendamine takerdub ebapädevusse

Hoone energiakulust moodustab valgustusenergia kuni 20%, vahel ka kuni 75%. Energiasäästule suunatud suurem alginvesteering tasub end ära hoone kasutamise käigus, seda enam, et energiahinnad ainult tõusevad. Riigihangete seaduses kirjutatakse vaid hankimisel rahaliste vahendite säästlikust kasutamisest, kuid mitte energiasäästust.

Madalaima hinnaga hankelepingu tulemusena valmivad ehitised näiliselt soodsalt, kuid on energiakulukad ekspluatatsiooni käigus. Nii juhtubki, et kui projekt ongi väljastatud tulevast energiasäästu silmas pidades, ratsitakse ehituskonkursil harjumuspärase ruut- või kuupmeetrihinnaga "üleliigne", kuid energiasäästlik lahendus juba ehituse algstaadiumis ära ja tulemuseks on madala energiamärgisega ehitis.

Eestis puuduvad isegi kogemused korraliku energiatõhusa ehitise ehitamiseks. Räägitakse passiivmajade näidislahendustest, kuid enamasti piirduvad need kütteenergia kokkuhoiu demonstreerimisega. Valgustusenergiast teatakse, et kolmandiku saab säästa anduripõhise valgustusjuhtimisega, kuid ei täpsustata, et võrdlusbaasiks on korraliku optikaga mittejuhitav lahendus.

Nii juhtubki, et ehituse käigus muutub korraliku valgustuslahendusega projekt kaheldava väärtuse ja energiatõhususega valgustitega "tehniliselt samaväärseks" lahenduseks, kus anduripõhine juhtimine visatakse projektist välja või asendatakse asjatundmatult.

Ka koolitusega ei ole asjad korras. Kuidas saab koolitada energiatõhusaid lahendusi väljatöötavaid insenere, kui olemasolevad koolimajad ei ole ehitatud säästlikkuse põhimõttel ja puuduvad ka vastavad ained. Kurb on tõsiasi, et Eestis valgustusenergia säästuvõimalusi peaaegu ei õpetatagi.

Eelkirjeldatu on tinginud ka energiaauditeid tegevate ettevõtete ebakvaliteetsete aruannete koostamise. Ebapädevalt soovitatakse kulukaid "säästmislahendusi", mis viivad niigi ebakvaliteetse valgustuslahenduse veelgi halvemaks.