Majanduskriis tekitas rootslastes huvi Eesti vastu

Intervjuu Kadri Landiga.

Kui üldiselt vaadata nn kriisiaega, siis Rootsis oli huvitav tendents see, et kõigepealt hakkas langema cargo. Reisijate poolega ei juhtunud esialgu midagi, kuid siis langes see järele. Nüüd, kui turud hakkasid taastuma, on cargo järsult vähenenud eelmisest sügisest.

Rootsi turismiturul on viimase paari-kolme aastaga toimunud nihked ja tundub, et see ei langegi enam täpselt samasse kohta, kus ta oli neli aastat tagasi.

Kui kümme aastat tagasi oli Ameerikas tavaline, et inimesel oli nädal aega puhkust ja selle aja sees käidi läbi kogu Aasia, siis eurooplaste puhkused olid pikad ja pikalt ette planeeritud. Rootslane veetis tüüpiliselt kaks nädalat aastas Tais, nädala Mallorcal, pluss nende vahele kruiisid. Nüüd on reisid lühemad ja neid planeeritakse ka märkimisväärselt lühemalt ette. Väga trendikas on Rootsis näiteks nädalavahetus Roomas või väike Londoni-suts. See lühikese puhkuse mudel on meile kasulik - selline paaripäevane kruiis ööbimisega Tallinnas, Riias või Helsingis.

See on huvitav reklaamiefekt. Kuna kriis puudutas Eestit teravamalt kui Rootsit - ja nagu me teame, siis negatiivne uudis müüb kõige paremini -, siis tuli Eesti ka Rootsi ajakirjanduses taas pilti. Ja mida rohkem sellest kirjutada, seda rohkem tekib spontaanset lisahuvi. On muidugi ka põnev vaadata, et kiired rakettidena tõusnud majandused nüüd kukuvad - et kuhu ja kui palju.

Ühes varasemas intervjuus olete rääkinud, kui kallis on siin näiteks reklaami teha. Rootsis reklaami tegemine on tõesti väga kallis ja mitte ainult: et reklaam nähtavaks muutuks, peab seda tegema väga suurelt. Rootsi on ikkagi suur ja väga nõudlik riik. Rootslased teavad, mida nad tahavad, ja mis on see, mida nad üldse märkama hakkavad. Teha Rootsis välireklaami miljoni Rootsi krooni eest on mahavisatud raha. See, et sul paar tulpa kleebitakse plakatitega üle, ei anna mingit efekti. Et nähtavaks muutuda, tuleb seda toetada tele-, väli-, trükimeedias ja internetis.

Eelkõige on see hästi põnev. Muidugi on see keeruline, aga heas mõttes. Tallink Silja ei ole tavaline Rootsi firma, vaid siin on rahvusvahelised mõõtmed. Eesti ja Rootsi on geograafiliselt küll väga lähedal, aga väga erinevad. Juba selles mõttes, kuidas me mõtleme ja reageerime. Eesti on võib-olla ameerikalikum, et otsuseid tehakse kiirelt. Teeme ära ning kui läks valesti, siis läks, ja teeme uuesti. Rootslased ei saa sellest enamasti aru. Aga nad hakkavad seda ajapikku mõistma, sest nad on üldiselt võõraste asjade suhtes väga tolerantsed. Rootsi arusaamise kohaselt tehakse asju väga rahulikult, läbimõeldult ja -arutatult. Ja kui need on siis ükskord läbi mõeldud, kõigiga - kaasa arvatud ametiühingutega - arutatud ja kümme korda paberile pandud, siis hakatakse neid ellu viima. Selleks on kulunud igavene pikk aeg, aga siis saavad nad ka tavaliselt väga korralikud.

Mina peangi siin Eesti ja Rootsi vahelist balanssi otsima ja see on tegelikult täiesti võimalik.

Muidugi. Õpid inimesi tundma, enam ei loeta ridade vahelt tuhandeid asju välja. Mingil hetkel aktsepteeritakse, et eestlaste otsus on selline, ja hakatakse tegutsema. Kui sa pead kinni nii seadustest kui ka tavadest, on rootslastega väga usaldusväärne koostööd teha. Nad ei pillu sulle hiljem kaikaid kodaratesse, aga esmalt tuleb sul kogu protsess n-ö läbi närida.

Rootslased on ka väga otsekohesed, sest nende ühiskond on ju igati võrdõiguslik. Igal kassatöötajal on täpselt samasugune õigus nagu Tallinki juhtkonnal mulle öelda, mis ta minust arvab. Sellega peab arvestama. Rootsis on sein üsna kiirelt ees, kui sa ütled ülevalt alla, et me teeme nii, kuid ei selgita, miks. Aga see on eelkõige põnev.

See oli selgelt kõige põnevam, aga ka kõige keerulisem aeg - liita kahte firmat, millest juurdeostetu on emafirmast märkimisväärselt suurem. Suures plaanis oli sul eesmärk ees, aga sa sõitsid nagu vormelirajal, ühest seinast teise. Protsessi käigus ka asjad muutusid, nii et see oli mitmedimensiooniline liikumine. Sain aru, et kui libastun, siis sõidan rajalt ikka täiega välja.

Tööseadustik on Rootsis vana ja keerukas ja ma arvan, et alati ei ole see progressiivne. Kehtib põhimõte, et kes viimasena tööle tuli, see koondamise ajal sealt ka esimesena lahti lastakse.

Selliste firmade liitmise juures aga ju hulk töökohti kaob ja Rootsis oli hästi valus see, et Tallink oli Rootsis noorem ettevõte kui Silja Line. Nii et esimestena hakkasid välja kukkuma endise Tallinki töötajad - inimesed sellest ettevõttest, kes teise ettevõtte ostis. Inimlikult oli see hästi keeruline, aga ma arvan, et me saime olukorraga mõistlikult hakkama vaatamata sellele, et koondasime kolmandiku inimestest. Meil ei olnud ühtki kohtuprotsessi. Silja Line on olnud vana Põhjamaade firma. Otsuste tegemisel on olnud teistsugune mentaliteet.

Siljas oli väga palju kasutatud konsultante, Tallink tegi selle kõigega puhta töö, sest me peame ise hakkama saama. Firma muutus kindlasti väga palju vähem peeneks. Kui sul on ikka lillelehtede poleerimiseks eraldi firma...

Jah, Silja Line'is poleeriti toataimede lehti. (Naerdes.) Minu juhtimisel on tulnud hakata meil toataimede lehti ise poleerima.

Loomulikult jälgin ma üldist tendentsi, aga ma ei närveeri kaasa, kui aktsia kukub mõne eurosendi kümnendiku võrra.

Jah.

Kui ma aus olen, siis ma päris täpselt ei mäleta. Ma olen ka natuke alates Ameerikas elamisest sealsel ning ka Rootsi aktsiaturul. Tallinki aktsiaid ei ole mul palju, aga mitte ka väga vähe. No ikka üle saja aktsia on.

Ma ei kujuta ette, et see praegu võiks sündida. Miks mitte, kui on ettevõtte juhid, kellel on julgust ja riskivalmidust? Ma arvan, et Enn Pandi üks suuremaid väärtusi on see, et ta julgeb mõelda täielikult out of the box. Ja ta on seda näidanud mitmest aspektist. Tal on üliterav mõistus ja kui vaadata pikka perspektiivi, siis ma ei teagi asja, kus Ennul poleks õigus olnud. Mõni lihtsalt on väga andekas.

Tsentraalsed otsused tulevad Tallinnast, ja peavadki tulema, aga nad on ka teiste turgudega koos läbi analüüsitud. Ma olen ka palju Tallinnas. Minu roll on olnud paljuski kogu protsessi vahendada.

Null, sest ma kardan lennata. Pealekauba ma armastan neid laevu nii õudselt. Eralennu olen selle viie aasta jooksul teinud ühel korral, kui mu laps läks Tallinnas 1. klassi ja ma olin sunnitud eelmisel õhtul olema siin ühel üritusel.