Võitlus kasvu ja mullide vahel

Inflatsioonisurve on arenevates riikides langenud kahe ja poole aasta madalaimale tasemele pärast "kvantitatiivset piirangut" ehk meetodit, millega riigid piiravad raha juurdevoolu majandusse, näiteks intressimäärade ja pankade kohustuslike reservinõuete tõstmisega. Need meetmed aeglustavad küll majanduskasvul, kuid samas aitavad kaasa ka inflatsiooni alanemisele.

Kontroll inflatsiooni üle viitab "pehmele langusele" Hiinas, kus tootmiskulud on teinud 2,5 aasta suurima kukkumise, mistõttu võib öelda, et "kvantitatiivse piirangu" meetodid on ennast õigustanud.

Maailma kaubavahetus jõudis selle aasta esimeses kvartalis tippu ning on pärast seda kaotanud hoogu, millest annab märku arenevates riikides märkimisväärselt vähenenud eksport. Vähenenud on ka vajadus uute teenuste ja toodete järele. Nii tootjad kui ka teenusepakkujad tunnetasid juba teises kvartalis nõrgemat nõudlust, mis kukkus viimase kaheksa kvartali madalaimale tasemele.

India juhtis BRIC (maailma suurimad arenevad turud - Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) riikide teenindussektori tõusu, kuid see jäi kindlalt alla esimese kvartali näitajatele. Sarnaselt Hiinaga kogesid ka Venemaa ning Brasiilia teenindussektori jahtumist kolme kvartali kõige madalamale tasemele. Hiinas langes näiteks uute tehasetellimuste arv viimase üheksa kvartali madalaimale tasemele.

Raske on olukord Indias, kus toiduhinnad tõusid juunis aastases lõikes 7,6% ning esmatarbekaupade hulgimüügihinnad 11,56%. Suur tegur seejuures oli toorainete hinna tõus, mis esimeses kvartalis survestas paljusid riike.

Vaatamata jahtumismärkidele on Hiina ja India majandus endiselt meeletu kiirusega kasvamas. Hiina majandus kasvab 8-9% aastas, mis iseenesest on väga kõrge number võrreldes teiste riikidega. Suur probleem kommunistlikule parteile on kindlasti inflatsioon. Kui see jätkab tõusmist, mõjutab see otseselt ka inimeste elukvaliteeti. Hiinlaste palgad on tõusnud, sama on teinud nende tootlikkus. Sissetulek inimese kohta kahekordistub Hiinas iga 10 aasta järel, võrreldes Ameerikaga, kus sissetulekud kahekordistuvad iga 50 aasta järel. Et selline kasv saaks järjepidev olla, on Hiinal ja Indial vaja kindlustada juurdepääs toormaterjalidele. Samuti peavad Hiina ja India täielikult välja arendama infrastruktuuri.

Euroopa ja Ameerika majandused jäävad praegustes tingimustes veel nõrgaks ning side arenevate riikide ja arenenud riikide vahel on hõre. Kuid see side on võtmetähtsusega maailma majandusaktiivsusele ja kasvule.

Hiina läheb aina suuremaks ja edukamaks. Küsimus on, kuidas teeb ülejäänud maailma talle rahvusvahelisel areenil ruumi? Lääs on stagneerumas ja liigub oma kasinusmeetmetega üha rohkem protektsionismi poole, kuid Hiina vajab turgu oma ekspordile.

Arenevad turud jäävad globaalse kapitali magnetiteks, kuid sellega seoses on olemas ka risk: varahindade mull, kinnisvarahindade jätkusuutmatu tõus, liigne valuuta kallinemine ning inflatsioonisurve.

Möödunud nädalal ütles Brasiilia rahandusminister Guido Mantega, et valuutasõjad ei ole veel läbi - viidates Brasiilia rahvusvaluuta reaali ohtlikule tugevnemisele. Ainuüksi Jaapani jaekaubandusinvestorid on sel aastal pumbanud iga kuu Brasiilia majandusse 4 miljardit dollarit.

HSBC panga sõnul on arenevate riikide "kvantitatiivne piirang" ainuke vastumürk USA "kvantitatiivsele leevendusele" ehk nn dollaritrükkimise programmile, millega end praegustes kaubavahetustingimustes inflatsioonisurve vastu kaitsta.

HSBC Arenevate Turgude Indeks (EMI) kukkus teises kvartalis 54,2 punktini võrreldes varasema kvartali 55,0ga. Indeks pakub lühiajalist mõõdupuud arenevate riikide arengust, kuid on tähtis indikaator kogu maailma struktuurilise arengu jaoks.