Itaalia kriis hävitaks terve eurotsooni

Signaal, mis finantsturgudel lumepalli veerema saatis, oli peaminister Silvio Berlusconi reedel ühes intervjuus pillatud lause. „Ta usub, et on geenius ja kõik teised lollid,“ põrutas Berlusconi rahandusminister Giulio Tremonti kohta. Viimast peetakse Itaalia finantspoliitilise stabiilsuse tugisambaks. Berlusconile on seevastu alati olnud säästmisest olulisem isiklik populaarsus.

„Tremonti ettepanekud kärbitakse parlamendis valijatele sobivaks,“ lubas peaminister. See sõnum lõi investoritel punase tule põlema. Tremonti tiivad kärbitud ja Itaalia säästupoliitika läbi kukkunud – kas ei kuuluta see terve riigi allakäiku?

Kohe meenus kõigile, et Itaalia on eurotsoonis riigivõla suuruse poolest kohe Kreeka kannul. Kui Kreeka puhul on hetkel kõne all, et erakreeditorid peavad osaliselt oma nõudmistest loobuma, siis kas Berlusconi ei ohverda valijate soosingu nimel ka mitte Itaalia pankasid?

Kui sellised kahtlused kerkivad, on raske neist jälle vabaneda. Ei aita argumendid, miks Itaalia on täiesti teistsugune kui Kreeka. IMFi uus juht Christine Lagarde üritas küll väita, et „Itaalia probleemid on selgelt seotud turgude tekitatud reaktsiooniga“ ning kinnitas, et Itaalia majandusnäitajad on suurepärased ja suur osa võlast sisemaiste kreeditoride käes. Õli valas aga tulle Hollandi rahandusminister Jan Kees de Jager, kelle hinnangul ei välista eurotsoon enam Kreeka osalist maksevõimetust. Kui Kreeka on pankrotis, siis kes on järgmine?

Itaalias läks teisipäeval kiireks tulekustutamiseks. Senati komitee alustas Roomas uue säästupaketi arutamist, kaalumisel on selle kiire vastuvõtmine veel enne peagi algavat suvepuhkust. Tremonti lähikonnast oli kuulda, et Brüsselist koju kiirustanud rahandusminister vaatamata korruptsiooniafäärile ametist tagasi astuda ei kavatse. Ning ka Milanos oma äriimpeeriumi probleemide lahendamisega tegelenud Berlusconi loobus plaanitud jalgpallimatši külastusest ja naasis kiirkorras Rooma.

Itaalia 1,8 triljoni euro suurune riigivõlg ulatub sel aastal 120 protsendini SKPst ning majanduskasv oli läinud aastal vaid 0,1 protsenti. Nõrk majanduskasv tekitab poliitilise kriisi taustal investorites kahtlusi, millal ja kas üldse suudab riik oma võlad tagasi maksta. Valitsus plaanib küll säästuprogrammi mahus 71 miljardit eurot, suurem osa aga sellest ehk 47 miljardit peaks jääma alles aastasse 2013. See on väga hilja, võimalik et liiga hilja, ütlevad paljud analüütikud. Turud tahaksid kuulda kiiresti rakenduvast karmist säästuplaanist. Suurim probleem Euroopa jaoks on Itaalia nii suur võlakoorem, et see ajaks lõhki terve Euroopa päästefondi ning seaks kahtluse alla ka eurotsooni tuleviku tervikuna.

„Poliitikud üritavad küllap nii kaua kui võimalik rakendada päästemeetmeid,“ ütles Itaalia ja eurotsooni probleeme intervjuus ajalehele Die Zeit analüüsinud Saksa majandusteadlane Lüder Gerken. „See ei saa aga nii kesta igavesti. Eurotsooni kestvus praegusel kujul on suures ohus. Ma kujutan ette, et euro jääb püsima küll Põhja-Euroopas, aga mitte lõunapoolsetes riikides.“

Suurele võlakoormale ja nõrgale majanduskasvule vaatamata peavad eksperdid turgude praegust reaktsiooni Itaalia suhtes siiski ülepingutatuks. Riigi võlg ei kasva sellises tempos nagu Kreekas või Iirimaal, eelarve puudujääk on 4,6 protsendiga SKPst võrreldes teiste kriisiriikidega väike. Erinevalt Kreekast on üle poole riigi võlakirjadest itaallaste endi käes. Ka erasektori võlad on väikesed, mis on samuti eelis võrreldes Iirimaa või Hispaaniaga.Võrreldes Kreekaga on Itaalia riigivõlg pikas perspektiivis finantseeritud. Emissioonid ei ole probleemiks, küll aga kasvab mure võlakoorma kasvava finantseerimiskulu pärast. Kui Itaalia aga ikkagi peaks sattuma reitingulangetuste ja intressitõusude keerisesse, oleks tagajärg eurotsooni jaoks fataalne. Tõenäoline oleks uus panganduskriis, sest ainuüksi Saksa pangad laenasid märtsi lõpus Itaaliale 116 miljardit eurot. Võrdluseks - nõuded Kreeka vastu olid vaid 17 miljardit eurot.

Suur, mitmekülgne majandus. Itaalia on üks seitsmest juhtivast tööstusriigist (G7) ja globaalsete ettevõtete kodumaa. Autotööstus, tööstusdisain ja mood teevad Itaaliast tugeva ekspordiriigi.Kõrge säästukultuur. Itaaliat nimetatakse vahel Euroopa Jaapaniks. Säästukvoot on Euroopa keskmisega võrreldes suhteliselt kõrge, paljud itaallased investeerivad lisaks oma sissetulekut oma riigi võlakirjadesse. Nii on 55% võlgadest itaallaste endi käes. Seega ei pea riik kartma välisinvestorite kapitali põgenemist, nagu see juhtus näiteks Iirimaal.Likviidne võlakirjaturg. Itaalia võlakoorem on küll legendaarne, kuid riik on minevikus tõestanud, et sellega tullakse hästi toime. Itaalia võlakirjaturg on USA ja Jaapani järel suuruselt kolmas. Sellel on suuri eeliseid, Itaalial ei ole kunagi olnud probleeme oma võlgade refinantseerimisega.

Staarinvestor George Soros peab Kreeka pankrotti vältimatuks ning Euroopa Liidul peaks olema valmis plaan B, et vältida nakkuse levimist teistesse riikidesse, kirjutas Soros ajalehes Financial Times. Maksevõime kaotus võib olla vältimatu, see ei pea aga juhtuma tingimata kontrollimatult, arvab Soros. „Teatud nakatumist ei ole võimalik vältida. Ülejäänud eurotsoon peab olema aga kindlustatud.“ See tähendaks, et eurotsooni tuleks tugevdada eurovõlakirjade ja investeeringute kindlustamise süsteemi abil. Plaan B oleks ühtlasi vajalik, et saada neile meetmetele poliitiline toetus. Euroopa poliitiline eliit peaks tagasi pöörduma põhimõtete juurde, mis võimaldasid omal ajal Euroopa Liidu moodustamise.Soros pidas juba juunis võimalikuks, et üks riik lahkub eurotsoonist, konkreetset nime nimetamata.

Autor: Katri Soe-Surén, Anne Oja