Häbiplekki mainelt vaid

Kuidas teisti tõlgendada Tallinna Vee britist juhi Ian Plenderleithi kurtmist sel nädalal Financial Timesis, et Eesti riik keeldub ettevõttele tagamast lubatud tulukust. PR kampaaniaga on FT veergudele saadud ka ettevõttes ligi 7% omava Parvus Asset Management juhi Edoardo Mercadante sõnad, kes nimetab Eestit vaat et barbaarseks (täpsemalt kohaks, kuhu nad reeglina mitte kunagi ei investeeri) ja võrdleb Venemaaga. Ilmselt suurimat solvangut Eestile on raske välja mõelda.

Tallinna Vee karuteene. On mõistetav, et ettevõte seisab omanike huvide eest, kuid antud juhul on monopoli staatuses ettevõte piltlikult öeldes vee peale tõmmanud hoopis kõigile oma klientidele. Tallinna Vee avalik tegevus meenutab üha rohkem agressiivset kolonisti, kes kohalikest ei hooli ja soovib saada vaid suuremat noosi.

Vaatamata kriitikale ei ole klientidele üüratud kasumlikkust kordagi selgelt põhjendatud. On ju kõik esitatud argumendidki suunatud Eesti riigi väidetavale lepingurikkumisele tagatud kuni 55%ni ulatuva tulukuse osas. Jääb vägisi mulje, et pikaajalise kliendi asemel näeb Tallinna Vesi tarbijat, kellelt vaid kiiret ülitulu saada.

Samal ajal on "garanteeritud tulususe" eest võitlemise varjus Tallinnas sadu või isegi tuhandeid inimesi endiselt veeta. Võtame või Nõmme poolelioleva kanaliseerimise. Ekspertide sõnul oleks Tallinna Vesi sellega hea tahtmise korral saanud 2-3 aastaga hakkama. Nüüd on aga venitatud ligi 10 aastat. Eks ikka selleks, et rohkem dividende välja pumbata. Samamoodi on veninud Pirita, Pääsküla, Veskimetsa jt piirkondade projektid. Seevastu küsib ettevõte eelkirjeldatud taustal hoopis linnalt investeeringuteks raha juurde.

Nii ei meenuta Tallinna Vee juhtkonna ja aktsionäride käitumine mitte läänest pärit väärikat ettevõtjat, vaid üha enam pigem Venemaad laastanud ja vihatud mongoli-tatari iket.

Maine on kallis vara. Nüüd jätkab Tallinna Vesi klientide silmis oma maine rikkumist rahvusvaheliselt. Seda plekki enam veega puhtaks ei pese.