Lawrence Summers: Euroopa uues ohtlikus faasis

„Jääb loota, et Euroopa ametnikud suudavad otsustavalt kurssi muuta. Kui ei, ei saa maailm endale enam sellist järeleandlikkust lubada, mida IMFi ja G20 mitte-Euroopa riigid on viimasel 15 kuul Euroopa poliitikakujundajate suhtes ilmutanud,“ kirjutab Summers sel nädalal agentuuri Reuters vahendusel avaldatud kommentaaris, nentides, et perifeeriast alanud võlakriis ohustab juba kogu rahaliidu püsimist ja maailmamajanduse toibumist.

Vajaliku muutuse jaoks tuleb Summersi sõnul tunnistada kolme asja.

Esiteks, et äärmiselt oluline on kindlustada usaldus laiemalt kogu süsteemi vastu. „Õppetunni andmine investoritele on soov, mitte poliitika,“ manitseb Summers, märkides, et Lehmani pankrotti laskmistele aplodeerisid turud kõige enam 12 tundi. Siis järgnes paanika. „Euroopa Keskpank tunneb õigusega muret, et kreeditoride karistamine neile õppetunni andmiseks või oma poliitilise toetuse kindlustamiseks on vastutustundetu süsteemis, mis tugineb usaldusele,“ kirjutab Summers.

Teiseks taunib Summers Kreekale, Iirimaale ja Portugalile antud abilaenude kõrget intressimäära, leides, et see on samasugune üle jõu käiv koorem nagu Saksamaalt esimese maailmasõja järel välja nõutud sõjakahju, mida kritiseeris Keynes.

Kolmandaks märgib Summers, et ühe või teise riigi maksejõuetus ei sõltu vaid võlakoorma suurusest, vaid eelkõige intressimäärast, millega riik laenu saab. Kreeka, Iirimaa ja Portugali jaoks on need juba talumatult kõrgeks läinud ning ohutsooni on sattunud ka Hispaania ja Itaalia.

„Lühidalt, avaliku sektori järjest uued ja uued laenud riikidele, mis ise turult mõistliku hinnaga laenu ei saa, ei ole jätkusuutlik strateegia,“ nendib Summers. Selliseid laene ei suuda need riigid kunagi tagasi maksta. Ja kui keegi väidab, et see praeguste intressimäärade juures võimalik on, siis seab see küsimärgi alla ka väitja usaldusväärsuse.

Summersi hinnangul peab Euroopa otsustavalt oma senist taktikat muutma, et süveneva usalduskriisiga toime tulla. Keskenduda tuleks eelkõige süsteemse riski vältimisele, kasvu taaskäivitamisele ja aritmeetilise usutavuse taastamisele selle asemel, et ähvardavat katastroofi pidevalt vaid edasi lükata. Ja lahendus saab sündida vaid kesksel Euroopa tasandil, kus detailidest olulisemgi on vähemalt õige kurss võtta.

Euroopa liidritel tuleb uuesti kinnitada vastastikust solidaarsust, mida ühisraha kehastab, ning tunnistada, et mistahes Euroopa riigi majanduse krahh on Euroopa majanduse krahh ja et seda ei tohi sündida lasta, kirjutab Summers.

Konkreetsetest ettepanekutest soovitab ta muuhulgas kindlasti kärpida laenuintresse - võtta kasutusele ühiste garantiidega n.-ö Euroopa intressimäär ning selgelt välja öelda, et ühtki suuremat finantsasutust pankrotti ei lasta. Riikide praeguse võlakoorma vähendamiseks lahendusi otsides tuleks aga lähtuda eelkõige sellest, et need oleks realistlikud ja vastavale riigile jõukohased.

Summers kahtleb samas, kas eelpool soovitatu Euroopa tänases poliitilises reaalsuses üldse võimalik on. Selleks oleks vaja, et „poliitikast dikteeritud aritmeetika asenduks aritmeetikast lähtuva poliitikaga,“ märgib ta.

Alternatiiviks – kui kohe praegu midagi otsustavalt ette ei võeta - on edaspidi paraku sootuks kulukamad ja vähem tõhusad lahendused. „Järgmised paar nädalat võivad olla Euroopa Liidu ajaloos kõige olulisemate tagajärgedega,“ nendib Summers lõpetuseks.