Hiiumaa naise kangust kannab edasi Rootsi rõivabränd

Kadri Bank 22. juuli 2011, 00:00

Inspireeriv tänavakultuur.

Siinsamas Göteborgis kasvatas Elvine üles oma tütred ja siin kasvas ka Daniel Mänd - Elvine neljanda, juba Rootsis sündinud tütre poeg. Teismelist Danieli köitis tööstuslinna tänavakultuur nii, et mõni aasta ta ainult selle nimel elaski. Ta seltsis breiktantsijate, hiphopperite ja rulatajatega, armastas ka ise grafiteid teha. Tänavatelt saadud joonistamiskogemus tegi Danielist aastatega disaineri, kes ühel hetkel jõudis äratundmiseni, et tahab alustada oma rõivabrändiga. See pidi pakkuma talle endale ja ta sõpradele midagi erinevat juba olemasolevatest street wear'i poodidest.

Huvitaval kombel valis Daniel noortele suunatud brändile oma vanaema nime. See oli lihtsalt nimi, mille peale ta esimesena tuli.

Esialgu saatsid teda siiski kahtlused: "Sel ajal pidi olema kõik ameerikapärane ja cool ja alguses kartsin seda nime välja pakkuda - et äkki on see liiga igav või kummaline. Kuid mu sõpradele see meeldis ja ka mina olin rahul, sest pidasin oluliseks, et brändil oleks oma ajalugu."

Aga miks siis ikkagi Elvine?

Daniel teab, et tema vanaema elu on olnud keeruline: juba Eestis tuli tal lapsi üksi kasvatada ajal, kui tema mees mobilisatsiooni eest paos oli. Rootsi põgenedes tuli Danieli vanaisal minna raha teenimiseks Põhja-Rootsi metsatöödele, kust ta harva pere juures käis. Elvinel tuli tollal juba nelja tütart üksi kasvatada. "Vanaisa oli alati tahtnud poega, võib-olla ka seetõttu oli ta vähem kodus," märgib Daniel. Hoolimata sellest, et ka Elvine tööd tegi, tuli elada kohati suures kitsikuses. Isegi nii, et noorim tütar, Danieli ema, elas vahepeal lastekodus, kuna kogu peret ei jõutud üleval pidada.

Rasketest aegadest läbi tulnud Elvine on Danieli sõnul endiselt küllalt hea tervise juures. "Ma ei tea tugevamat inimest kui minu vanaema," ütleb Daniel nimevaliku loo kokkuvõtteks. "Ta on minu eeskuju. Kuna ma tahtsin teha tugevat brändi, siis Elvine oligi selleks sobilik nimi."

Aga Elvine ei jutusta ainult ühe Eesti naise, vaid terve Eesti ajaloost ja seda sõna otseses mõttes. Nimelt on Elvine rõivaste siseküljele või pakendile kleebitud nn brändi lugu sellest, kuidas Eesti õmblejannal tuli põgeneda Rootsi, sest algas Teine maailmasõda ja venelased tungisid Eestisse.

Hoolimata vanaemaga seotusest on kogu brändi turundus ja ka rõivad ise inspireeritud tänavastiilist. Daniel märgib, et raha teenimiseks tuleb olla ka veidi kommertslikum, kui ta ise vahel tahaks. "Seos vanaemaga on siiski number üks, sellele järgneb seos tänavakultuuriga ja kõik muu."

Kümme aastat tagasi loodud ettevõte on Danielile endalegi üllatuseks kiiresti kasvanud ja muutunud rahvusvaheliseks. "Mu eesmärk oli saavutada 10miljoniline käive (Rootsi kroonides - toim) ja see oli ikka kõrge eesmärk. Mõtlesin, et sinnani suudan võtta seda tööd kui lõbu ja mitte väga muretseda. Aga äri kasvas nii kiiresti, et oli raske mitte asja tõsiselt võtma hakata," meenutab Daniel. Äri sai hoo sisse juba teisel aastal, kui käive oli 4-5 miljonit. Mõni aasta tagasi oli see näitaja kümnekordistunud. 2010. aastal oli käive 42 miljonit ja selleks aastaks ootavad nad Elvinele taas kord hüppelist käibe kasvu, 62-63 miljoni Rootsi kroonini.

"Nii et me kasvame jälle ja üldiselt tänu ekspordile," ütleb Daniel. Peale Rootsi müüakse Elvine rõivaid teistesse Skandinaavia maadesse, Saksamaale, Beneluxi riikidesse, aga ka 15-20 poodi Venemaal. Ja see turg on viimasel ajal kasvuteel.

Küsimusele, kuidas venelased seose Eesti ajalooga vastu võtavad, vastab Mänd, et ta on ka ise sellele mõelnud. "Aga nad ei ole midagi selle kohta öelnud."

Elvine allhangib õmblustöö kolmest riigist: Portugalis tehakse särke, Türgis pükse ja Hiinas jopesid. "Ma olen palju proovinud ka Eestis, sest mulle meeldiks seal toota. Oleme minevikus näiteks päeva- ja T-särke seal õmmelnud. Aga probleem on selles, et Eestis saaks küll asju õmmelda, aga sul pole kvaliteeti, pole nööpe ega etikette. Sa pead etiketid tootma Hiinas, nööbid Itaalias jne. Logistika on suur, aga mahud väiksed, sest me ei müü nii palju särke. See on pikemas perspektiivis probleem."

Eestis kuulatakse maad. Ettevõtte ekspordijuht Mattias Edenholm täpsustab hiljem, et praegu on neil mõne toote võimaliku tootmise üle käimas dialoog Eesti õmblusvabrikutega.

Küsimusele, mis vanaema võiks Danieli ärist arvata, vastab viimane, et ta ei tea, kas vanaema päris täpselt aru saab, et see äri nii suur on. "Ta on kindlasti väga rõõmus selle üle, aga ta on nüüd ka juba väga vana ja ma arvan, et see kõik on tema jaoks liiga suur."

Daniel ütleb, et vanaema kipub nüüd ka juba rootsi keelt ära unustama ja nende teineteisemõistmises on seetõttu häid ja halvemaid päevi. Daniel ise eesti keelt ei räägi. "Mind on kasvatatud väga rootslaslikul moel. Üks asi, mida mu ema kahetseb, on see, et ta mulle eesti keelt ei õpetanud. Aga traditsioonid on Eesti omad - toit ja pühade tähistamine," räägib ta. Muide, Danieli elukaaslase juured ulatuvad samuti Eestisse, Saaremaale.

Küsimusele edasiste eesmärkide kohta vastab Daniel, et tema eesmärk on lihtsalt õnnelik olla. "Võib ju öelda, et käive peab olema nii ja nii suur, aga see pole mu eesmärk, vaid et ma ise ja need, kes minuga koos töötavad, oleksid õnnelikud," mõtiskleb Daniel ja lisab siis: "Aga muidugi on eesmärk muuta tootmist loodussõbralikumaks. Ja kõige suurem unistus on toota Rootsis ja ka Eestis."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:57
Otsi:

Ava täpsem otsing