„Pagari tänava poisteklubi“ küpsetised IRLi kõigile liikmetele ei maitse

Koit Brinkmann 21. juuli 2011, 09:58

Rahulolematus muutub IRLis üha tugevamaks.

Miks sallitakse ühe seltskonna ebademokraatlikke võtteid, küsitakse kirjas esimehelt.

„Leiame, et erakonna lagunemist on võimalik vältida, kuid selleks ei piisa näiliste sammude astumisest. Muuta tuleb juhtimisstiili ning tagada demokraatlike põhimõtete austamine. Erakonna esimees ning juhtkond ei tohi „Pagari tänava poisteklubi“ tagatuba jätkuvalt eelistada diskussioonile lihtliikmetega ning struktuuriüksuste esimeestega,“ leiavad läkituse allkirjastanud Henn Pärn, Jüri Tümanok, Rein Saliste, Indrek Varik, Ann Räämet, Jaanus Ojangu, Tarmo Kruusimäe ning Olavi-Jüri Luik.

Alljärgnevalt avaldame Mart Laarile saadetud kirja:

"Hea erakonna esimees,
 
Täname 14.07.2011 e-kirjas tõstatatud küsimuste eest. Omalt poolt leiame, et suured probleemid erakonna sees ei ole „eile“ tekkinud, samuti ei eksisteeri need mitte Isamaa ja Res Publica tiiva vahel või vanade ja noorte vahel või rahvuslaste ja mitterahvuslaste vahel jne.

Püüame esitada faktoloogia, mis näitab, et erakonna sees on vastavatele probleemidele tähelepanu pööratud. Kahjuks ei ole tekkinud dialoogi lahenduste otsimiseks.

a) 2011 RK valimistel oli nimekirjade koostamine analoogne eelnevatel valimistel toimunuga. Lisaks suunati kogu erakonna rahaline ja meeskondlik ressurss ühe seltskonna huvide kaitseks. Eriti valusalt karistati üldnimekirja paigutusega Anneli Akkermanni ja Mart Nutti. Viisakusest on seni kõneldud, vaid allahinnatutest, kuid mitte neist, kes selgelt ülehinnatud positsiooniga Riigikokku pääsesid (nt Siim Kabrits, Siim Kiisler ja Indrek Raudne). Püüdes vastutustundlikult ära hoida erakonna lõhenemine enne valimisi, viivitati nende küsimuste tõstatamisega. Samas oli see piisavalt nähtav avalikkusele ja sellega kahjustati erakonna valimistulemust. Probleemidele osutati selgelt erakonna volikogul, mis toimus 12. juunil k.a.

b) Me kõik olime tunnistajaks viimasel Suurkogul 2010. aasta jaanuaris toimunule, kui äkki tekkisid erakonna liikmeteks uued inimesed, kes tulid Suurkogule vaid selleks, et ette täidetud mustri järgi hääletada. Erakonna siseselt on see kõik avalik saladus. Mitmed Tallinna piirkonna juhatuse liikmed olid eelnevalt jäänud eriarvamusele hulgi uute liikmete vastuvõtmise osas allkirjata elektroonilise avalduse alusel. Hiljem selgus, et muuhulgas oli nii erakonda vastu võetud mittekodanikke.

c) Sama muster kordus poolteist kuud hiljem Tallinna üldkogu ettevalmistamisel. Ka siis võeti uusi liikmeid vastu vaieldaval moel, mille suhtes Andres Herkel, Toivo Jürgenson ja Tarmo Kruusimäe jäid eriarvamusele.
Tehti ka avalik erakonnasisene avaldus, millele kirjutas muuhulgas alla ka Mart Laar ise (allakirjutanute seas oli 24 tuntud erakonna liiget, mh Jaak Aaviksoo, Helir-Valdor Seeder, Tõnis Lukas, Liisa Pakosta, Lagle Parek), milles juhiti tähelepanu suurtele sisedemokraatia probleemidele ja juhtimisprobleemidele. Paraku ei muutnud ka see midagi.

d) 2009. aasta sügisel toimusid Tallinnas erinevate osakondade juhatuste valimised. Põhja-Tallinna osakonna üldkogu eel selgus, et keskkontoris vormistati inimesi erakonna liikmeteks ilma piirkonna vastava juhatuse otsuseta, osakonda toodi üleöö teiste osakondade liikmeid jne.  Näiteks kui helistasime ühele isikule, et küsida, kas Viimsi elanik ei peaks olema elukohajärgses nimekirjas, tuli vastus, et see vajalik kuni Põhja-Tallinna üldkogu toimumiseni, kus "on vaja hääletada teatud isiku poolt".

Üldkogul oli kohal keskkontori esindaja Madis Kübar, kes korraldas skandaali ja nõudis mitteliikmete hääletamisele lubamist (keda tänaseks on „autasustatud“ Tallinna linna revisjonikomisjoni esimehe kohaga, et kontrollida Tallinna linnaametnike ausust, sic!!!). Sellega seoses pöördus osakond ka erakonna aukohtusse. Aukohus küll leidis, et põhikirja on rikutud, kuid osutades „rikkumist õigustavatele kaalukatele asjaoludele“, jättis kaebuse sisuliselt rahuldamata. Et vältida probleemi laiema avalikkuse ette tulemist läbi võimaliku ajakirjandusse sattumise, ei kaevanud osakond antud otsust halduskohtusse edasi.

e) 2009. aasta KOV valimiste ajal tegi enamus Tallinna osakondade esimehi erakonna esimehele kirjaliku pöördumise, milles toodi selgelt välja probleem, et „Tallinna piirkonna tagatuba“ hoiab kõrvale demokraatlikust debatist ja nimekiri koostati vaid siseringi inimeste huve silmas pidades.

Puudus põhjendus osade inimeste nimekirjas taha viimisel võrreldes teistega. Sellisele lähenemisele eelnes Siim Kabritsa „lähenemine“ osakonna esimeestele, et „kui te aktsepteerite „meie“ nõudmisi, siis me tagame koha volikogus, aga kui ei, siis leiate end nimekirja lõpust“. Viidatud pöördumise autoreid karistati selliselt, et üks endine Tallinna osakonna esimees (Res Publica taustaga, sic!) loobus üldse kandideerimast

Tegemist on vaid osade näidetega, milliseid on veel ja veel. Leiame, et eeltoodust tuleneb üheselt, et erakonna siseselt on tõstatatud antud küsimusi süsteemselt. Paraku ei ole tahetud neid probleeme lahendada.

Olulisel määral on lõhutud erakonna toimiv struktuur. Miks näiteks on Tallinna piirkonna juht Siim Kiisler loobunud viimasel aastal täielikult piirkonna osakondadega suhtlemisest? Kas selle eesmärk on sundida opositsioonis olevad liikmed lahkuma, et siis uute „lambukestega“ tagada absoluutne võim?

Nii eestseisuse kui Tallinna piirkonna juhatuse koosolekud toimuvad Toompea müüride vahel, kuhu erakonna tavaliikmete ligipääs on raskendatud. Meenutades laulusõnu „Mu aadress on NSVL“ ei toeta diskussiooni ka aadress  PK 1542,  Põhja-Tallinna kandekeskus, Toompuiestee 33a (IRL-i antud hetke aadress kodulehe järgi).

Osakondade ja piirkondade juhtide rolli on süsteemselt vähendatud, tsentraliseeritus kasvab. Tuletame meelde, et oma olemuselt on erakond vabatahtlik mittetulundusühing, mitte kitsa ja järjest ebademokraatlikumalt käituva seltskonna võimul püsimise vahend.

Hääletuskasti juures saab lahendada probleeme, kui on tagatud demokraatlikud valimised läbi võrdsuse ja aususe – projektipõhiselt „imporditud hääled“ ja manipulatsioonid ei taga aga demokraatiat. Kui see on demokraatia, siis on ka putinism demokraatia.

Miks sallitakse ühe seltskonna ebademokraatlikke võtteid? Miks me mõistame Savisaart analoogsete asjade eest hukka, aga ei mõista hukka sarnaseid võtteid oma erakonnas? Oleme pidanud juba pikka aega liikmeid rahustama, et need ei lahkuks erakonnast. Viimaste päevade uudistest selgus, et 2010 lahkus erakonnast 574 liiget – paljud neist olid pettunud ja paljud olid nn „imporditud hääled“??? (samas Reformierakonda astus 2010 2035 uut liiget). Ühe eduka erakonna sama tagatuba juba lammutas – kas me ei suuda sellest õppida?

Probleemide ajakirjandusse lekkimine alles nüüd on suur ime – need probleemid on väga vanad ja neile on korduvalt tähelepanu juhitud. Liikmed tunnetavad, et sisedemokraatia ei toimi, kuid siiani on püütud avalikkuse tähelepanu vältida - cum tacent, clamant.

Ajaloolasena mõistad Sa ju suurepäraselt neid suuri ohte mis eksisteerivad kui see seltskond saaks riigis suurema võimu – puudub alus kahelda, et erakonnas toimunut kopeeriksid need isikud ka laiemalt.

Leiame, et erakonna lagunemist on võimalik vältida, kuid selleks ei piisa näiliste sammude astumisest. Muuta tuleb juhtimisstiili ning tagada demokraatlike põhimõtete austamine. Erakonna esimees ning juhtkond ei tohi „Pagari-tänava poisteklubi“ tagatuba jätkuvalt eelistada diskussioonile lihtliikmetega ning struktuuriüksuste esimeestega."

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. July 2011, 12:14
Otsi:

Ava täpsem otsing