Ilmarine leidis kullaaugu

Möödunud aastal kolis majanduskriisist räsida saanud ja jõulist taassündi ette valmistanud AS Ilmarine kaks korda. Kõigepealt Mustamäelt Saha-Loole ja seejärel sealt Maardusse Levadia ruumidesse. Kui aasta alguses oli tööl alla 40 inimese, siis möödunud nädala seisuga oli staažika tootmisettevõtte töötajaskond ületanud juba 70 inimese piiri.

Ilmarise kontor asub praegu täpselt seal, kus pesitses buumi tipphetkel, 2007. aastal, armatuurraua tootmisega alustanud Levadia Re-Bars Centeri kontor. Isegi kontorimööbel on sama ja seinadki täpselt sama rohelist värvi. Neil ripuvad aga pildid Ilmarise viimase aja töövõitudest - sadamaehitustest.

2007. aastal oli ka Ilmarise põhitegevus ehituskonstruktsioonide valmistamine kohalikule turule, kuid tellimused kadusid kahe aasta eest täielikult.

Praegu teeb Ilmarine ehituskonstruktsioone vaid väga suurtele ja põnevatele ehitustele, mis asuvad reeglina välismaal. Näiteks valmistab Ilmarine parajasti Soome Vantaankoski raudteejaama miljon eurot maksvaid rajatisi. Tootmishoones lõppes just liftisõrestiku kokkukeevitamine.

"Keevitada võivad mehed igas garaažis, me ei võistle nendega, kuna rõhuasetus on sertifikaatidel ning tarnekindlusel," selgitas Ilmarise juht Kaido Aettik ettevõtte suunamuutust. Kaks kolmandikku Ilmarise toodangust läheb välismaale ja 90 protsendi ulatuses on need sadamatesse paigutatavad veeväravad, galeriid ja rambid. Lisaks pakutakse muud sadamatele vajalikku - ujukeid, majakaposte, poisid, pollareid.

Ilmarise rida on lahenduste väljamõtlemine, keeruliste metallkonstruktsioonide tootmine ja projekti haldus. "Võimekus projektist läbi hammustada peab olema kohapeal," ütles Aettik.

Ilmarise müügijuhi Viktor Koka sõnul oli ammu soov müüa lähiriikide turgudele, kuid võimekus ei olnud nii kõrgel tasemel kui praegu. "Enne võis öelda, et tarkus on ühe-kahe inimese peas. Praegu tuleb sadamaehituse alane võimekus paljude Ilmarise inseneride koostööst ja sünergiast," selgitas ta.

"Nüüd hakkame läbi murdma. Toote elutsükkel on ka selline, et algul tuleb muudkui investeerida, kuid nüüd oleme juba tõusunurgal," kinnitas Aettik. "Võib öelda, et mingisuguse toe majanduse elavnemine Ilmarisele annab. Müügi ja tootmise kasv sõltub sadamatest ja need omakorda kruiisituristide arvust. Sadamaehitused, mis majanduskriisi saabudes külmutati, lähevad järjest lahti," selgitas ta.

Sadamakonstruktsioonide tootmise käimalükkamiseks on kulunud suur summa. Ainuüksi programmpinkide juhtprogramm maksab 5000-8000 eurot, rääkis Aettik. Tema sõnul on Ilmarise taaskäivitamisele aidanud palju kaasa EASi toetused. "EAS on meile väga palju julgust juurde andnud. Toetus on olnud 50 protsenti ja suuremgi. Seda finantsvõimekust omanikelt välja tõmmata oleks olnud väga raske," selgitas ettevõtte juht.

Aettik lisas: "Tundub küll ilus, aga kõik on ikkagi väga kõva higi. Kuna kasvatame tänavu tootmismahu kolmekordseks, käib kogu aeg tööjõu värbamine."

Projektijuhte on otsitud trükimeedia kaudu, muid oskustöölisi tööjõuportaalide vahendusel. Töötajaid on ka ise kasvatatud, võttes tudengeid algul praktikale ja pärast juba palgale. Nii näiteks on Ilmarine saanud kaks inseneri Tehnikakõrgkoolist. CNC-pinkidele plaanib Ilmarine värvata uusi inimesi Narvast, kus varasematel aastatel tegutses mitu metallitöötlemisettevõtet.

Siiani on Ilmarine värvanud inimesi Tallinnast ja pealinna lähiümbrusest. 2008. aastal tehti katset ka ukrainlastega, kuid see oli aeg, kus kohalike keevitajate palk hakkas langema ning Ilmarine loobus seetõttu võõrtööjõu kasutamisest. Samas peeti tänavu välismaise tööjõu vahendajatega läbirääkimisi juhuks, kui kasvaval ettevõttel taas kohalikke keevitajaid ja koostajaid nappima hakkab.

Aettik rääkis, et keevitajad tulevad Ilmarisse pigem väikestest firmadest, mis on jäänud palka võlgu, kus töötingimused pole nii head kui suurtes firmades või on inimeste vahel tekkinud muid probleeme.

Keevitajatega on nii, et kui keegi isegi natuke palgas üle pakub, joostakse teise firmasse, kinnitasid Aettik ja Kokk otsekui ühest suust. "Inimeste hoidmiseks pakume neile võimalikult puhast töökeskkonda, transporti tööle ja koju ning mõlemad vahetused saavad ettevõtte kulul lõunat süüa," lisavad firmajuhid. Praegu töötab 600ruutmeetrist tootmispinda rentiv Ilmarine kahes vahetuses. Pole välistatud, et avatakse ka öine vahetus, kui kasvav töömaht seda nõuab, märkis Aettik. "Nad on küll näost tahmased, kuid meile väga armsad," ütles ta tootmist näidates. Töömehi tervitab ta iga vahetuse algul kättpidi ning uurib nende muresid ja kuulab ettepanekuid.

Projektipõhise rahakäibe ja töökoormuse ühtlustamiseks võtab Ilmarine ette ka masinaehituslikke allhanketöid Põhjamaadest. Ka kohalikele suurtele metallitööstusettevõtele nagu BLRT, E-Profiil, Eesti Energia Tehnoloogiatööstus ja Monik vaadatakse otsa kui koostööpartneritele, mitte kui konkurentidele.

Ilmarise juht Kaido Aettik ütles omanikevahelise tüli kohta: "Mul on hea meel, et Ilmarine on atraktiivne ja kõik tahavad olla omanikud. Selle, kuidas aktsiad jagunevad, otsustab kohus."

Omanikevaheline vaidlus tema sõnul Ilmarise tootmist ega müüki välisturgudel ei häiri, kuna omanikud ei sekku firma igapäevaellu.

Klientidele pole samuti oluline, kes on omanikud, vaid et tellitud töö valmiks tähtajaks ning oleks kvaliteetne, lisas Aettik.

Ilmarise müügijuht Viktor Kokk märkis: "Kaks kolmandikku on eksport. Ekspordis pole nii oluline, mis nimed on B-kaardil. Oluline on tarnekindlus ja kvaliteet."

Ilmarise kaasomanik Urmas Past teatas, et ei soovi Äripäevale isegi firma tootmismahu kasvu kohta sõnagi rääkida. Kolk nentis, et ei oska kasvuplaanide kohta midagi arvata, sest ta ei oma väikeaktsionärina Ilmarise tegemiste kohta piisavalt infot. "Lootust on kogu aeg, aga kindlasti on see protsess, mis võtab aega. Mingid asjad on meil tõesti kohtus," sõnas Kolk vaidluse kohta.

Hüppeline kasv on masu järel kindlasti võimalik. Aastatega 2009-2010 võrreldes võiks kahekordne käibe kasv iga Eesti tootmisettevõtte miinimumprogramm olla. Usutavasti paljud, sealhulgas Ilmarine, saavutavad ka suurema kasvu.

Muidugi ei tähenda see omanikele veel masuaegsete murede täielikku möödumist. Käibe niivõrd kiire kasvuga kaasneb paratamatu nähtusena ka ettevõtete kasvav vajadus käibekapitali järele ning on täiesti võimalik, et nii mõnelgi masu üle elanud firmal pole seda vajalikus mahus säilinud. See olukord nõuab nüüd kainet pead ka pankadelt.

On juba kõlanud esimesed manitsused järjekordse ülekuumenemistsükli tekitamise pärast, samas on majandusele eluliselt vajalik, et pankade kraanid oleks elujõulistele äridele käibe- ja investeerimisvahendite tagamiseks avatud. Ilmarise suhted pankadega on õnneks head ja omanikuna suhtub Arengufond Ilmarise kasvu loomulikult positiivselt.

Ma ei tahaks kommenteerida Ilmarise asju, teadmata, mis kokkulepped seal taga on. Selleks, et tootmismahte kolmekordistada, peavad seal taga aga kindlasti olema turg ja inimesed. Praegu on uute inimeste leidmine juba keeruline.

Meie kasutame inimeste leidmiseks kõiki vahendeid. Samas ei tahaks veel öelda, kas plaanime tuua tööjõudu ka välismaalt. Meie plaanid käibe kasvatamisel 10,9 mln eurolt 2010. aastal 13,1 miljonile eurole 2011 ja vähemalt kolme uue kliendi leidmisel, millest majandusaruandes rääkisime, saavad teoks, kuid mitte päris niimoodi. Oleme kolm uut klienti küll leidnud, kuid sellist müügimahtu ei tule. Naftatööstuses, kust meie kliendid on, on seis positiivne, aga asjad ei juhtu nii kiiresti, kui plaanisime.