Eesti viimane kolhoos pelgabtulevikku

OÜ Selja on investeerinud keskeltläbi 300 000 eurot (üle 4,5 miljoni krooni) aastas. "Lagunemist ja lagundamist pole siin kunagi olnud," lisab Kukk. Suurinvesteering oli laudaehitus, enne seda saadi läbi laenuta. Selja annab praegu koos suviste hooajatöödega tegevust ja leiba umbes 65 inimesele. Lehmadega tegeleb iga päev 7-8 töötajat, kellele lisanduvad asendusjõud, sest karjakutele ning lüpsjatele on vaja ka puhkepäevi. Suurem koondamine oli viimati 2008. aastal, mil uus laut valmis.

Mida rohkem tööaastaid, seda rohkem osakuid. Alguses oli Seljal omanikke lausa 400 ringis, kõik sovhoosi endised töötajad. Nüüd on omanikke poole vähem, kuna vanad lähevad järjest manalateed, ent noori peale ei tule. Põhikiri ei lase osakuid pärida, omaniku surma korral makstakse need pärijaile lihtsalt välja ning tühistatakse.

Selja osakuid pole kordagi ka n-ö võõrastele müüdud. Kui on olnud tehinguid, siis ikka ainult omade vahel. Kogu firma jääks lõpuks sellele, kes kõige kauem elab.

Ühel päeval rabas Selja sadu omanikke aga uudis, et nõukogu ja juhatus tahavad ettevõtte maha müüa ning ostjagi olevat juba olemas, Trigon Dairy Farming. Muidugi tõusis kohe kisa.

Inimesed olid südamepõhjani solvunud, et müük otsustati nõukogus. Nende hinnangul oleks seda pidanud tegema üldkoosolek ja alles siis, kui enamus müügiga nõus, oleks tohtinud hakata ostjat otsima. Lisaks häiris lihtsaid osanikke see, et nõukogu tahtis vähemalt alguses avasüli vastu võtta Trigoni. Konkureerivaid pakkumisi polnud.

Juhid ostsid osakuid odavalt kokku. Ühtlasi tuli müügiplaanide klaarimisel 2011. aasta kevadel välja, et 2007. aastal tagasi ostetud osakud müüdi 2008. aastal soetushinnast odavamalt nõukogu ja juhatuse liikmetele. Kahtlasest ostust loobus toona vaid kaks. Ilmselt polnud neil parasjagu raha, mitte ei tekkinud moraalset tõrget, sosistavad külaelanikud.

Pabereis sõrmega järge vedades ilmneb, et üldkoosolek ei andnud 2007. aastal luba osakuid kokku osta ega neid müüa. Veelgi enam, seadus ütleb, et müügi korral oleks pidanud kaasomanikke kohtlema võrdselt. See tähendab, et soodusosakuid oleks pidanud pakkuma kõigile omanikele, mitte ainult valitud seltskonnale. Sestap arvavad osaühingu lihtliikmed praegu, et juhatus ja nõukogu varastasid nad 2008. aastal paljaks. Numbritest lähtuvalt on helgemad pead välja arvutanud, et varaste saagiks langes 12,5% memmekeste ja taadikeste elutööst. Nõukogu tegevuse takistamiseks on kulutatud kohtuuksi ja saadetud kuriteoteade politseile. Sõja tulemusel korraldati enampakkumine, mille dokumendid võttis välja kuus huvilist. Isegi Oliver Kruuda käis piimafarmi kaemas, räägivad kohalikud.

Määratud tähtajaks tuli kaks ostupakkumist, Trigonilt ning Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidult (JPL), millele OÜ Selja müüb piima.

Miks valiti odavam pakkumine? Ehkki Trigon pakkus rohkem, valis Selja nõukogu ostjaks JPLi, mille pakkumine ületas osaku nimiväärtust 4,3kordselt. Miks, ei oska keegi öelda. Need, kes teavad, ei taha öelda.

"Teeme nii, et omanikuvahetusest me ei räägi," kaupleb Kukk ja suunab Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets jutule. Niipalju soostub Kukk siiski avaldama, et möödunud teisipäevaks osakute müügiga nõustunud inimestele kuulub üle 90% ettevõttest. Seega saab omanikuvahetus ilmselt teoks.

"Mulle ei meeldi ennustamisega tegeleda, vaatame mis elu toob," ütleb Kukk eelseisvate muutuste kohta. JPL lubab säilitada kõigile töökoha vähemalt kuueks kuuks. "Selle aja jooksul on igaühel võimalus end tõestada," lisab ta. Senise idüllilise elu ümberkorraldamist-koondamist kindlasti tuleb, sest uuel omanikul on oma plaanid.

"Jah, plaanid on, aga see on tulevikumuusika," ütleb JPLi juht Urmas Ingver. "Ei tahaks praegu plaanidest ega millestki rääkida, ei tahaks ära sõnuda," jääb ta aga kidakeelseks.

Piimakuningaks ja niiditõmbajaks tõusis teadlasetüüpi Ingver 2000. aastate algul. Olgu siis jutuks suurema toetuse väljarääkimine valitsuselt, seadusemuudatuste tegemine või võimalikult kõrge piima hinna välja kauplemine tööstuselt - Ingver on kohal. Ta on esindanud põllumajandustootjaid läbirääkimistel valitsusega. Maakeeli on need läbirääkimised, kus otsustatakse riigilt toetusena antavad summad. Ester Tuiksoo ministriks oleku ajal oli Ingver tema nõustaja.

Enne JPLi etteotsa asumist töötas Ingver teadurina Jõgeva Sordiaretuse instituudis. Umbes samal ajal liitus ta Rahvaliiduga. Seejärel erastas ta 1997. aastal äripartneritega ASi Perevara ning temast sai ärimees. Tollest ajast on ta põllumeeste seas propageerinud ideed, et piima tuleb tööstustele müüa ühiselt.

1999. aastal kaebas Ühinenud Meiereid konkurentsiametile, et piimatootjad, sh JPL, on sõlminud kartellikokkuleppe. Konkurentsiamet avastaski kokkuleppe, kuid piirdus vaid manitsusega.

Minu esialgne soovitus osanikust emale oli, et muidugi müü. Aga juba esimesel koosolekul tuli päevavalgele pommuudis. Juhatus ja nõukogu oli 200 000 krooni eest oma osasid ostnud ja nüüd on nende turuhind 4,3 miljonit krooni. Selle ostu tulemusena saab iga osanik 12,5% vähem raha sõltumata sellest, milline on müügihind. Arvatakse, et nüüd mindi end ise Trigonile pakkuma, sest nõukogus ja juhatuses on inimesed eakad ja soovivad pensionile minna.

Soovisime nõukogu kõige selle peale välja vahetada. Arvasin, et külakogukonnas tuleb kõik välja, aga tundub, et rahvas ei saa aru, mis toimub.

Proovisime ka erikontrollinõudega juhtkonna osade ostu tagajärgi päevavalgele tuua. Juhatus tegi osava vastukäigu. Neile, kes erikontrollist loobuvad, lubati töökohtade säilimist kuueks kuuks.

Ma mõistan neid, kes allkirja tagasi võtsid. Töökoha säilimine on olulisem kui osaku 12,5% kõrgem hind, kuid minu arvates on see müük ikkagi alatus kuubis. See 4,3 miljonit krooni peab jagunema kõigi vahel.

Tegelikult oli jutuks, et võiks raha koguda ja kohtus käia, aga üksi ettevõtte vastu siiski ei saa. Jah, võin küll selle teadmisega õhtul magama minna, et mul on õigus, aga mida ma sellega peale hakkan?

Võin julgelt väita, et see on üks viimaseid kolhoose. Kui ma räägin nüüd mitte kui osanik ja kohalik, vaid kui ettevõtja, siis kolhoos kui selline, kolhoosile omane mõttelaad peab kaduma. Seal on aastaid elatud suhtumisega, et mis siis, kui palgad on madalad, aga kõik on meie oma. Kui inimene võtab mutrivõtme õhtul koju kaasa või teeb töö ajal haltuurat, pole tema arvates sellest midagi. Osa raha läheb seetõttu ettevõttest mööda.

Ega siin pole muidugi kõik üdini negatiivne. Ahti Kukk on tubli tööd teinud. Oleme ka arutanud, et kõik on tuttavad, sõbrad, sugulased. Kuidas sa lähed sugulast lahti laskma isegi, kui saad aru, et ta on täiesti mõttetu mees?

Selge see, et investorit ja puhastust on vaja, aga kas just nüüd? Ma loen ka Äripäeva ja kui Helenius ikka ütleb, et see on Eesti Nokia, miks siis ei peaks olema?

Ma olen üldkoosolekutel käinud. Kõigega, mida nõukogu ütleb, ollakse nõus. Koosolekud on alanud kell 11 või 11.30. Kõrvalruumis oli kaetud laud. Nad hääletasid lausa kahe käega, kui lihapiruka lõhna tundsid, et saaks koosoleku kaelast ära ja sööma.

OÜd Selja on üritatud pidada külakogukonnana. Põhikirjas on, et osakuid pärida ei saa. Viimane turuväärtus oli 70 (Eesti) senti osaku kohta. Pärijatelt on osasid kogu aeg tagasi ostetud nimiväärtuse 1 krooniga. Kogu vara pärib seega inimene, kes elab kõige vanemaks.

Olin ka üks nendest, kes osasid ostis. Asja kureerinud advokaat andis infot, et kõik on seaduslik. Seetõttu ei osanud ma toona kahtlustadagi, et pole. Mis on praeguseks head? Kogu protsessi käigus on müügihind oluliselt tõusnud. Paljud osanikud on vanad ja nende huvi on raha kätte saada. Pole vahet, kas see on 4 või 5 krooni osa kohta. Neil on tähtis, et oleks varblane pihus.

Arvan, et Selja perspektiiv on sama kui piimatööstuses üldse. Meil on praegu Trigon Dairy Farmingu all kaks piimafarmi, mis on tõusnud Eesti parimateks. Trigon Agri on praegu väga likviidne investor, sest korraldasime hiljuti 350 miljoni Rootsi krooni suuruse võlakirjaemissiooni. Lootsime, et Selja on pärast seda esimene ost, kuid vaatame ringi ka teiste investeeringute järele.

Oleme investoritena ettevaatlikud ja teame, mis on meie hinnalagi. Esialgu tuldi ja pakuti meile võimalust läbirääkimisteks. Siis otsustati, et osakud suunatakse enampakkumisele. See oli mulle üllatuseks, et valiti teine pakkuja, mis lubas vähem maksta, sest meile kinnitati enne, et määravaks saab just hind. Pakkusime omalt poolt maksimumi.

Me lootsime, et ettevõtte müük on läbipaistev ja selge, kuid kitsas ring otsustas, milline pakkumine osanikele esitati. See on ebaprofessionaalne. Osanikud oleksid pidanud saama valida mõlema pakkumise vahel.

Ainus asi, mille poolest meie pakkumine peale hinna veel erines, oli see, et küsisime õigust nõukogu välja vahetada.

Ühte ütlesime küll kohe, et meie eesmärk pole tegeleda heategevusega. Oleme börsifirma ja muudame ostetud ettevõtted kasumlikeks.

Jätkame omalt poolt investeeringu otsimist ja oleme kindlasti Seljast huvitatud, kui see müügitehing peaks ära jääma.

Meie inimesed käisid seda ettevõtet vaatamas ja öelda on ainult häid sõnu. Tere tänane prioriteet on investeeringud meie tööstuste arendamisse, et suurte Leedu ettevõtetega konkurentsis püsida.

Põllumajandusettevõtete omandamine võib tulla sobivate pakkumiste korral päevakorda, kuna sektor on selgelt kasvutrendis. Meie tänane fookus on siiski suunatud protsessidele maja sees.