Elu veereb harjunud tempos. Konflikt Selja külas

Kütust müüakse igaühele, kes maanteelt ka esmatarbekaupu, kohvi ja kooki pakkuvasse tanklasse sisse keerab. Kütuse müügist tuli mullu üle 20% OÜ Selja 32 miljoni kroonisest kogutulust. Lehmade panus ulatus 67 protsendini.

Selja küla poolitab asfalteeritud maantee, mida mööda sõites jõuab 22 kilomeetri pärast Pärnusse. Teeveeres seisavad korralikud kahekorruselised kolhoosiaegsed korterelamud. Muru on niidetud, aknad vahetatud. Ennelõunal on näha oma toimetusi tegevaid naisi ja jõudehetke pidavaid mehi, majade vahel silkavad lapsed.

OÜ Selja kontor on ilmselt millalgi 1960ndate lõpus ehitatud madal maja. Uksest sisse minnes on seinas luuk: "Kassa. Töötab kella 9-10 ja 15-16." Luugist vaatab välja sõbralik blond proua, kes juhatab meid osaühingu juhi Ahti Kuke kabinetti.

Kukk istub kirjutuslaua taga. Sellega risti seisab pikem koosolekulaud, millel on termos kohviga.

Kukk kinnitab, et ta ei karda. Ta küsib, kes ütles, et idülliline elu Seljal lõpeb. Mehe näost ja igast keharakust on aga näha pinget.

Kukk ütleb end uskuvat, et elu Seljal jätkub samamoodi kui viimased kakskümmend aastat. Ettevõte on plussis, Selja 500-600 lehma on piimaannilt Eesti esikümnes. Palgad pole siin küll teab mis suured, kuid kedagi, kes tööd teha tahab, ära ei saadeta.

Lautade ümbrus on inimtühi. Hommikune töö on tehtud ning kätte on jõudmas lõunaaeg, selgitab Kukk.

Vabapidamisega lauda ehitamiseks tuli võtta laenu, kuid kõik muud asjad on ettevõttes tehtud omavahenditest, räägib Kukk. Lauta astudes hakkab kohe silma, millise mõnuga lehmad end harjadel sügada lasevad. Piisab, kui lehm harja müksab, et see tööle hakkaks. Kõigis tänapäevastes lautades sellist luksust pole.

OÜ Selja investeeris lauta ehitades lehma kohta 40 000-60 000 krooni. Loomade arvu arvestades on see üüratu summa. Selja lehmad seda muidugi ei tea. Osa neist on kogunenud betoonkattega vahekäigu äärde ja maiustab vaalu lükatud söödaseguga. Osa uudistab tulijaid, ülejäänud jalutavad aedikus ringi või lamavad, kõik ühtepidi, parkimiskohtadega sarnanevatel asemetel ning mäletsevad. Julgemad uudistajad nilpsavad keelega ning võtavad ajakirjanikult leiba.

Kõrvalmaja ukse kõrval on silt: DeLaval. See on üks kahest Eesti suuremast lüpsiseadmete tarnijast. "Nad ise tahtsid seda nii väga panna, kuna olime üks esimesi, kes need seadmed Eestis ostis," selgitab Kukk.

Teine, nõukogudeaegne laut tahab Kuke sõnul kohendamist, see on noorloomadele. Vissid ise on karjamaal. Kolmandas on tiined lehmad ja hiljuti ilmale tulnud vasikad. Beebid lamavad mitmekesi aedikus, kollased sildid kõrva küljes. Lauda taha jääb neli silohoidlat. Kõik need on ehitatud laenuta, räägib Kukk uhkusega.

Silokombaini pole OÜ Selja ostnud. See on kallis ja tööd oleks sellele vaid 15 päeva aastas. Too töö tellitakse teenusena. Varjualuses seisab samas kummaline ratastega masin, saha moodi asjandus ees. "See on loomasööda kokkusegamise frees," selgitab Kukk.

Betoonplatsi servades on mitu eri karva hunnikut, kaubaalustel aga kotid peenemate söödakomponentidega. Söödaratsiooni õige kokkupanek on ülitähtis, sest toitainete vahekorrast ning vitamiinidest sõltub nii karja piimaand kui ka tervis. Paljud Eesti piimatootjad ostavad lehmade menüü teenusena sisse, kuid Seljal teeb seda olulist tööd Kukk ise.

Kui kõrge lae ja suurte ustega töökoja juurde jõuame, uudistab meid eemalt mitu tunkedes remondimeest. Nad tunduvad põnevil, kuid samas kohmetud. Kui fotograaf lähemale jõuab, teeb osa meestest sääred.

Põllumajandustehnikat suuremat näha pole, kui värava kõrval seisvat sini-punast muuseumieksponaadi eas traktorit mitte arvestada. Õiged traktorid on põllul.

Töömeestele viiakse lõuna kella kaheteist-ühe vahel põllule. Kes töökojas või lähemal, need seavad lõuna ajal sammud "kohalikku lokaali" ehk 1969. aastal ehitatud sööklasse. "Siin olid minu pulmad ja siin olen pärast seda 40 aastat lõunatanud," räägib pensioniikka jõudnud töömees. Üle sööklamaja puhub tuuleiil, kandes kirbet lehmasõnnikulõhna.

Söökla seinal menüüs on kesknädalal neli praadi. Lisaks magustoidud, saiakesed, morss, piim, keefir, kohv. Hinnad on kaks korda madalamad kui Tallinna keskmise büroohoone "töölissööklas".

"Kõik on ise tehtud," kiidab juhataja saiakesi läbisõidul sööklasse sattunud võõrale. Juhataja näeb välja rahulik ja hoolitsev nagu ema, ruuduline valgete mansettide ja kaelusega kittel seljas. "Kas te saia kaasa ei võtagi?" küsib ta pärast lõunat ukse poole kiirustavalt ajakirjanikult.

See rahulik ja turvaline elu on paljuski endisest katsesovhoosist välja kasvanud ja praeguseni ligi 200 omanikuga OÜ Selja esinaise Sirje Hanseni ning 1990. aastal Seljale elama tulnud ning peagi ettevõtte tegevjuhi ametisse tõusnud Ahti Kuke teene. Kuigi Kukk pole "oma" ehk mitu põlve Seljal elanud ja siin sündinud, austavad inimesed teda. Kukk tunnistab, et OÜ Selja annab sel suvel tööd 65 kohalikule ja osa töökohtadest on alati olnud n-ö sotsiaalsed.

Tänavu aprillist on rahu aga näiline, sest senini üksmeeles põllumajandusettevõtet majandanud külakogukond on hingepõhjani solvunud ja omavahel tülli pööranud. Tüli põhjuseks on OÜ Selja nõukogu ja juhatuse ettevalmistatud osakute müük.

Kuidas sa ikka müüd oma elutööd, küsivad nad. Pealegi ei pruugi müügiks olla õige aeg, sest tähtis mees Joakim Helenius olevat öelnud Äripäevas, et piimakarjakasvatus võiks olla Eesti Nokia.

Selja inimesed usuvad Heleniust. Mis siis, et nad sõdisid kõigest väest esimese potentsiaalse ostja, Heleniuse Trigoni vastu.

"Need vanad kommunistid, kes meid paljaks varastasid, tuleks seina äärde panna ja maha lasta!" prahvatab üks töömees. Tekib piinlik vaikus. Keegi vaatab enda nina ette maha, keegi kaugusse.

Kukk noomib pärast enda kogumist: "No kas sa pead ikka niimoodi ütlema, ise ju andsid ka nõusoleku müüa!"

Kui mina arvan, et avalikku kaklust ja peksaandmist pole vaja, poetab keegi: "Ega me kavatsegi talle (Kukele - toim) peksa anda. Peksa tuleks siin anda kellelegi teisele." Kukk ja farmijuhataja istuvad autodesse ja lahkuvad.

Juhtide luukere - soodusosakud. Inimesed arutavad, mida need külaelanikud pärast osaühingu müüki teevad, kes teiste arvel rikastuvad. Rahvas räägib, et siiani ringleb külas jutt, nagu elaksid Selja küla ühes peres vargad. Mida nad varastasid, keegi ei tea, kuid see juhtunud juba enne Esimest maailmasõda… Vahepeal polevat vargusi olnud ja nüüd äkki…

OÜ Selja juht Ahti Kukk ja nõukogu liige Mart Vaiksaar, kes praegu peab Tori vallavanema ametit, on lubanud "kahtlased" osakud tagasi anda. Sama meelt on veel üks nõukogu liige, kuid ülejäänud olevat kategooriliselt soodusosakute tagastamise vastu.

Nõukogu esinaine Sirje Hansen ei taha müügist ega konfliktist rääkida. Kui, siis ehk millalgi augusti keskel, mil müük vormistatud on.

Viha kestab aastakümneid, võib-olla veelgi kauem. Inimeste jutust võib aimata, et kogukonna reetureil andeksandmist oodata pole. Nõukogu ja juhatuse liikmed teenivad osakute müügist aga piisavalt, et ära kolida, arutlevad inimesed. Jah, nad kolivad kindlasti ära, sest siin neil enam elu pole, arvavad nad.

Koondamistega võib olla lugu hullem. Ehkki kõik kinnitavad nagu ühest suust, et nad ei karda, tunnistatakse päevhaaval ning täies teadmatuses elamist. Lauda ja lehmadega on asi selge, need jäävad. Mis saab aga töökojast, bensiinijaamast, sööklast? Tankla on omadega plussis, ütleb Kukk.

Söökla on ehk kerges miinuses. Töökojast polevat aga mõtet rääkidagi. Kui vanasti võeti seal traktorid ja kombainid lahti, parandati-õlitati ning pandi seejärel taas kokku, siis liisingumasinate sisikonna kallale oma töötajaid ei lasta. Ei tohi lihtsalt, nõustub Kukk.

"Enamik meist on pensionieas," arutlevad külamehed. "Näe, sina oled kõige noorem, saad kogu meie töö omale ja palka ka ehk tõstetakse," viskavad nad noorima poole pöördudes nalja. Keskeale lähenev mees vaid niheleb ja nohiseb selle peale.