Väikeettevõtja: kolhoosi mõttelaad peab kaduma!

Tegelikult oli jutuks, et võiks raha koguda ja kohtus käia, aga üksinda ettevõtte vastu siiski ei saa. Kohtusekretärgi tegi suured silmad, kui kuulsin, et olen hagi ise koostanud. Ütles, et tavaliselt teevad selliseid asju advokaadid. Jah, võin küll selle teadmisega õhtul magama minna, et mul on õigus, aga mida ma sellega peale hakkan? Minul ei ole lihtsalt nii palju jõudu, et ettevõtte nõukoguga võidelda.

Ma võin julgelt väita, et see on üks viimaseid kolhoose. Kui ma räägin nüüd mitte kui osanik ja kohalik inimene, vaid kui ettevõtja, siis kolhoos kui selline, kolhoosile omane mõttelaad, see peab kaduma. Sellist jama ei saa olla! Seal on aastaid elatud suhtumisega, et mis siis, kui palgad on madalad, aga kõik on meie oma.

Kui inimene võtab „mutrivõtme“ õhtul koju kaasa või teeb töö ajast haltuurat, pole tema enda arvates sellest midagi. Seda on kogu aeg tehtud. Osa raha läheb seetõttu ettevõttest mööda. Mina annan tööd kuuele inimesele ega saa lubada, et keegi neist läheks õhtul koju, paar-kolm oksavaba lauda õlal, mis on nii kallid, et neid müüakse lausa meetriga.

Ega siin pole muidugi kõik üdini negatiivne. Ahti Kukk on asja töös hoidnud ja tubli tööd teinud. Mida me oleme muidugi arutanud, on, et kõik on omavahel tuttavad, sõbrad ja sugulased. Näiteks mina võin Seljal igale teisele öelda, et oled sugulane. Ja kuidas sa lähed sugulast lahti laskma, isegi, kui saad aru, et ta on täiesti mõttetu mees? Rahvast on seal (OÜ-s Selja – toim) liiga palju ja see on selge. Vallale on kindlalt probleem, kui muutused tulevad. Kes sealt lahti saab, see ongi töötu.

Küla on lõhestunud, täiesti totaalselt. Selge see, et investorit oli vaja ja puhastust on vaja, aga kas just nüüd? Ma loen ka Äripäeva ja kui Helenius ikka ütleb, et see on Eesti Nokia, miks siis ei peaks olema? Kui läks hästi, sai dividendi ka sutsukese ja see oli mulle nagu maast leitud raha.

Mulle on mõista antud, et miks ma seda (juhatuse ja nõukogu liikmete osakuostu – toim) torgin. Aga ma olen „oma“. Otse pole ütlema tuldud. Vahmiil on mul sealt pärit, mitu põlve. Kui keegi küsib, kes ma sihuke olen, ütlen, et Pere Andrese lapselaps. Siis kõik kohe teavad. Mul endal oli vähe osakuid, kuid sain vanaisa ja vanaema osakud, kui nad surid.

Naabrinaine ütles, ta on 80 aastat vana või pisut üle selle, et mis siis ikka, kui peteti. Aga ta saab raha kätte. Inimesed on väsinud ja tahaks, et see jama ära lõpeks. Inimesena ma muidugi ei tahaks, et minust üle lastaks. Inimesena pole mul nende (nõukogu – toim) vastu midagi, aga kui lähed äriühingu nõukogu vastu, lähevad summad (riigilõiv – toim) suureks.

Ma olen üldkoosolekutel käinud. Protsendid ja kasumimarginaalid käivad tavalistele inimestele üle jõu. Kõik, mida nõukogu ütleb, kõigega ollakse nõus. Koosolekud on alanud üksteist või pool kaksteist. Lõuna on seal alati kella kaheteistkümne ja ühe vahel olnud. Siis on (üldkoosolekule tulnud – toim) inimesed näljased. Kõrvalruumis oli kaetud laud. Nad hääletasid lausa kahe käega, kui lihapiruka lõhna ja klaaside kõlinat kuulsid, et saaks selle koosoleku kiiresti kaelast ära ning sööma. Ma ise olen seal töötanud küll väga ammu ja lühikest aega, aga minulgi on tekkinud Pavlovi refleks, kella kaheteistkümne ja ühe vahel tahan süüa.

Loe tänasest Äripäevast, kuidas paarisaja omanikuga piimatootja Selja OÜ sipleb muutuste tuules. Selleks telli Äripäev SIIT või osta päevapilet SIIT.