Väitlemine kasulikum kui vaidlemine

Sageli aetakse segamini, mis on väitlemine ja mis vaidlemine. Tihti peetakse Eestis vaidlemist ka väitlemise sünonüümiks. Vaidlemine on oma olemuselt vägivaldne suhtlemine, mis toimub ilma argumenteerimiseta. Väitlemine aga argumenteeritud ja rahulik vägivallatu suhtlus. Empaatilisest ja toetavast ning julgustavast väitlemisest võidavad kõik osapooled.

Sisukas enesekehtestamine toob edu. Jutul peab olema sisu ja inimestesse ei tohi suhtuda eelarvamusega. Proovige alati midagi ilusat öelda ja komplimente teha. Kompliment ei maksa midagi, aga on sageli rohkem väärt kui raha. Hea suhtleja suudab rahulikult kõik osapooled ära kuulata, samas oskab ta ennast kehtestada ega kaota enesevalitsust. Lisaks kutsub ta korrale neid, kes teisi solvama hakkavad.

Enesekehtestamine tähendab suhtlemises rahumeelselt ja enesekindlalt oma seisukohtade väljaütlemist. Loomulikult tuleb otsida kompromisse, kuid see ei tähenda enda seisukohtadest ja vaatenurkadest, mida oluliseks peate, taganemist. Kõigile, nii noortele kui ka vanadele kulub ära väitlemise oskus.

Vaidlemine on teisele koha kätte näitamine, näiteks juhul, kui inimene ei meeldi. Väitlemine põhineb loogikal ja on loogiline argumenteeritud vestlus, mille käigus otsitakse ühisosa ehk mõlemaid osapooli rahuldavat lahendust. Selles on oma osa loogikal - teadusel, mis uurib õige mõtlemise struktuuri ja selle seaduspärasusi.

Autor: Tiina Kilkson